Marek Reinaas: Poliitpoks ooteruumis
Rohelises nurgas on higi pühkimas endiselt heas vormis Keskerakond ja nende vilunud rusikavõitleja Edgar Savisaar, kelle muidu nii punaseid põski oli varjamas sinimustvalge kaunistus. Nende algustaktikaks oli valitud teisi osalejaid hirmutama pidanud välireklaami-jõudemonstratsioon. Võitlusväli sai üle kleebitud roheliste plakatitega, mille tagant teised poksijad hädavaevu välja paistsid.
Samuti ründas Edgar palgareformiga, kuid tegi seda üsna hädiselt, mis annab tunnistust ehk tõsiasjast, et Eesti esimajandusmees sellesse võttesse ka ise eriti ei usu. Tema tugevuseks on siiski eri reeglite piiril kõikuvad valuvõtted, millest elegantsemateks võib nimetada Võsa Peetri nimelist maksahaaki ja Reformierakonnale appi tormamise käigus antud ninanipsu, mida peaminister Ansip torisedes nimetas juudasuudluseks. Põnevaks vahepalaks oli ka teiste alade sportlaste, peamiselt suusatajate tirimine poksiringi, kus viimased end suhteliselt ebamugavalt tundsid, kuna ilmselt ei olnud võistlusreeglid neile lõplikult arusaadavad. Samas peaksid spordispetsialistid minuga ühel nõul olema, et eelnevate valimiste viimastes raundides Savisaare vastaseid peaaegu uppi löönud heledad laksud võivad sel aastal korduda.
Reformierakonna sini-kollasest puhkenurgas sülitatakse sappi ja verd, kuigi matši algus ei tõotanud midagi halba. Nende strateegiaks sai välireklaami järgi otsustades vana hea “kambakas” — iga võitlusorava selja taga seisis rahva seas populaarse Ansipi vaim, mis pidi pealtvaatajatele jätma mulje, et Reformierakonna meeskond on ühtne ja tugev ning nende juht jõuline, kõlistab aga pealtvaatajate nina all ahvatlevat kullakotti.
Arvestades suhteliselt head vormi, oli oravate soov valimistest läbi suusatada nii, et suuremaks kähmluseks ei lähekski. Kõigile ootamatult ilmus pealtvaatajate seast välja ameerikast pärit “must raudruun”, kes äsas jalaga Reformierakonna meeste kõige hellemasse kohta. Arvestades end muidu liberaalse majanduse eestkõnelejateks nimetava oravapartei sigadusi raudteel, oli see hoop igati teenitud. Siinkohal peab aga tunnistama Reformierakonna erakordselt kiiret ja meisterlikku kaitsetööd, mistõttu nad pääsesid vaid kerge kubemevaluga. Nagu öeldakse Ameerikas: These guys have balls made of steel. Nii et keep smiling, härrad Ansip, Atonen ja Seli.
Poksiringi sinises nurgas hingeldab Isamaa ja Res Publika Liit, kes tegi valimiste reklaamikampaanias ootamatu avalöögi deklareerides, et õnn ei peitu rahas. Arvestades peamiste konkurentide kommet rahva sekka hõbeseekleid pilduda, oli tegemist osava vasturünnakuga, mis sinimustvalged võitlejad pealtvaatajatele meelde söövitas. Paraku peab tunnistama, et IRL-i meeste valimiseelne omavaheline verine kaklus on tublisti võitlusvaimu jahutanud ja tõelist värskust pole nende leerist näha. Hoolimata tõsiasjast, et IRL-i ridades on ohtralt nii kogenud ja sitkeid spordiveterane, kes pole kindaid veel varna riputanud, kui ka noori võitluskukkesid, kellel veri tuliselt vemmeldab. Ilmselt ei suudeta ka kokku leppida, milles siis lõpuks see spungina kaduma läinud õnn seisneb. Pigem käiakse ringi, rusikas taskus, ning otsitakse võimalust, et mõnele oma tiimi poksijale selja tagant üks hea tou virutada.
Punanurgas ahmivad spordijooki sotsid, kelle kogu aur ja vile on läinud ilmselt presidendivalimiste nahka. Suhteliselt hambutu kampaania algus ei tõota midagi head — loomulikult on viisakas pärast sissesaadud lööki ka teine põsk ette keerata, kuid inimarmastuse ja viisakuse eest poksimatšis teadagi punkte ei jagata. Pealegi on kõvemad töörahva eest võitlejad europarlamendi ja Kadrioru hubastes sööklates koha sisse võtnud ning ega neil pole suuremat motivatsiooni kodukamaral rusikatega vehelda. Kui pealtvaatajad ei saa hästi aru, mis rida punanurgas aetakse, on passiivsuse hinnaks paratamatu vilekoor ja diskvalifitseerimine.
Mullakarva Rahvaliidu nurgas pole siiamaani toibutud valimistele eelnenud mudamaadlusest. Nende tugevaim katusepakkuja Villu Reiljan on talle eneselegi ootamatult knock-down’i virutatud, mistõttu parimaks strateegiaks tundub olevat vaikselt paremaid aegu oodata. Porise silmnäoga pole mõistlik pead kaevikust välja pista, sest ksenofoobsed Eesti pealtvaatajad ei suhtu murjamitesse kuigi hästi. Seepärast oli tõeliseks klaveriks põõsas Rahvaliidu poolt kaklusse saadetud naised eesotsas tugeva maalähedase proua Tuiksooga, kes hakkas kõigile üllatuseks toiduga mängima. Tundub, et ega ka sellest head nahka ei tule, sest meedia küpsetab juba varmalt vana head tort-näkku-nalja.
Värske kevadise muruga kaetud nurgas tärkab õblukese ning õrna taimena Roheline Erakond, lubades poksimatši tuua uut energiat. Paraku tundub, et tegemist on pealtvaatajatele suhteliselt tundmatu ja võõrastava taimeliigiga, mille kohta on keeruline öelda, kas sellega tuleks ahju kütta või hoopis supi sisse maitseks hakkida. Samas on paljud noortest hipidest pealtvaatajad, kelle süda on siiamaani sotsidega ühes rütmis löönud, astunud Rohelise Erakonna fännklubisse. Ja olen kindel, et konkureerivate parteide peakorterites on tõhusad umbrohutõrjekemikaalid juba valmis pandud.
Ühesõnaga, valimiste poksimatši esimesest raundist võib küll ennustada, et riigikogu nirvaanasse on endale koha taganud kolm erakonda. Ülejäänud peavad tõsiselt pingutama, et pealtvaatajate viieprotsendist toetust kätte võidelda. Kui riigikogus võtavad koha sisse Keskerakond, Reformierakond, IRL ja mõned üksiküritajad, saame võib-olla näha põnevat koalitsiooni, kus Savisaar on peaminister, Laar välisminister ning palju tublisid oravaid saavad väljaspool riigihaldust viia Eesti viie jõukama Euroopa riigi sekka. Ennustustega on aga see hea lugu, et enamasti nad ei täitu. Loodame, et ka seekord, muidu võib pealtvaatajatel tulevikus väga igavaks minna.
