Maraton tuleb lõpuni joosta
Olen 42 195 meetri pikkust maratonidistantsi jooksnud kaks korda. 1982. aastal läbisin selle erilise pingutuseta umbes nelja tunniga.
Teine kord oli 25 aastat hiljem. Alustasin niisama reipalt nagu „täna 25 aastat tagasi”. Esimesed kilomeetrid möödusid kergelt, kahtlused asja mõttekuses tekkisid pärast viiendat kilomeetrit. Õnneks oli rajal paar joogipunkti, millest möödudes haarasin kaasa ka peotäie rosinaid. Kuid tõeline maraton algas pärast 33. kilomeetrit, kui jalad läksid alates alaseljast kuni suurte varvasteni krampi. Siis mõistsin, miks mitmel jooksjal juba stardis veepudel käes oli. Kuna olin jooksu eest maksnud 500 krooni ning kõikidele lõpetajatele lubati anda särk, mille kõhu peale oli kirjutatud „Maraton”, otsustasin jätkata.
Kas teil on probleeme?
Mõne kilomeetri pärast märkasin, et minu kõrval on koha sisse võtnud kiirabiauto. Autojuht jälgis mind ülimalt kaastundliku näoga ning küsis lõpuks: „Kas teil on probleeme?” — „Ei ole,” valetasin ja jooksin edasi täiesti sirgete jalgadega, sest krampide tõttu need enam painduma ei andnud.
Jooksin lõpuni. Neli ja pool tundi pole loomulikult mingi unistuste aeg, 72-aastane jaapanlane Tsuchiya Koji jõudis pärast mind finišisse ainult seetõttu, et oli vahepeal Kloostrimetsas ära eksinud. Aga kui keegi oleks mul pärast 40. kilomeetrit sõbralikult katkestada soovitanud, oleksin vastanud sõnadega, mis keeleteadlased targu sõnaraamatutest välja jätnud on.
Venekeelsete koolide üleminek eesti õppekeelele on nagu maraton, mis algas 1993. aastal, kui põhikooli- ja gümnaasiumiseaduses (PGS) sätestati, et aastaks 2000 minnakse üle eesti õppekeelele.
Esimesse joogipunkti, 1997. aastasse, sörgiti ilma erilise entusiasmita ning ettekujutuseta, miks ja kuhu joostakse. Seetõttu hakati PGS-i täiendama. Seaduse § 52 lõikes 1 sätestati, et aastaks 2007 peab põhikooli õppekava ja koolikorraldus tagama kõigile põhikoolilõpetajatele eesti keele oskuse tasemel, mis võimaldab jätkata õpinguid eesti keeles. Teises lõikes aga öeldi, et riigi- ja munitsipaalgümnaasiumides alustatakse üleminekut eesti õppekeelele hiljemalt 2007/2008. õppeaastal. Järgmine vahefiniš oli aastal 2000, siis lisati seadusesse õppekeele määratlus: see on keel, milles toimuv õpe moodustab vähemalt 60% õppekava mahust.
2002. aasta kevadel leiti, et keegi peaks ülemineku eest ka vastutama. Vastutus pandi koolidele, kes pidid oma arengukavas ette nägema vajalikud ja võimalikud eestikeelsele õppele ülemineku meetmed. Samas hägustus üleminekuprotsess, lähtuvalt kooli arengukavast sai hoolekogu õiguse teha kohalikule volikogule ettepaneku taotleda valitsuselt luba jätkata õpet muus keeles.
Uut indu see säte ei lisanud, kuni 2005. aastani valitses arusaam, et üleminek on omavalitsuste ja koolide probleem. Vastuseta oli mitu olulist küsimust. Mida tähendab „alustatakse üleminekut”? Kui kaua üleminek kestab ja millal see lõpeb? Millest arvestatakse 60%? Kas ainete osas teeb otsuse kool, omavalitsus või riik?
Algas tegelik jooks
Murrang toimus aastail 2005–2006, mil riigi tasandil otsustati, et eesti keeles tuleb õpetada eesti kirjandust, ühiskonnaõpetust, muusikat, Eesti ajalugu ja geograafiat. 2006 märtsis kiitis valitsus heaks „Tegevuskava üleminekuks osaliselt eestikeelsele aineõpetusele gümnaasiumiastmes alates 2007. aastast”, ülemineku täpne ajakava lisati riiklikusse õppekavasse novembris 2007. Maratonitermineid kasutades võiks öelda, et siis algas tegelik jooks.
Uue PGS-i § 89 lg 4 kohaselt peavad 2011/2012. õppeaastal gümnaasiumiõpinguid alustanud saama vene koolis eestikeelset õpetust vähemalt 60% ulatuses riiklikes õppekavades määratud väikseimast lubatud õppekoormusest.
Praegu oleme eesti õppekeelele üleminekuga maratoni 40. kilomeetril, finiš peaaegu et paistab. Halvim, mida praegu teha, on katkestada, isegi kui tundub, et enam ei jaksa.
Keeleinspektsiooni järelevalvetulemused näitavad, et just viimastel aastatel on vene õppekeelega koolide pedagoogide eesti keele oskus paranema hakanud, seda paljuski tänu tublidele koolijuhtidele. Huvi eesti keele vastu on tõusnud, kuna masu näitas, et sellel on turuväärtus — oled sa ametnik, juuksur või taksojuht, keeleoskus on töö saamisel oluline argument. Seda kinnitab asjaolu, et kui venekeelne kool ei suuda lastele piisavat keeleoskust anda, panevad vanemad lapse eestikeelsesse kooli.
Venekeelse õppe toetajad väidavad, et eestikeelse aineõpetusega langeb hariduse kvaliteet. Huvitaval kombel räägivad faktid pigem vastupidist, lisaks paraneb õpilase keeleoskus ja sellega võimalus tulevikus tööd leida.
Tean oma kogemustest, et maratoni raskeim osa algab paar kilomeetrit enne finišit. Hoian pöialt kõigile, kes leiavad endas jõudu lõpuni joosta.
