Manona Visnapuu: Suutropp ja kirves
Ärge te jumala eest minu nime kusagile pange, palub nii kõrge riigitegelase kahtlastest sobingutest vihjav ametnik kui ka vihjemeilil kirjutaja, kel mureks kaupluses müüdav halvaksläinud piim.
Selline palve aga tekitab raske olukorra. Iga info usaldusväärsuse hindamine algab ju allikast — aga kui viimane ei taha end avaldada, siis kukub kolinal sügavustesse ka tema teate usaldusväärsus.
Kui palju on ajakirjanikele vihjatud — kirjutage selle ja selle riigitegelase sahkerdamisest, aga kui asja hakata uurima, siis on nõiaring. Mitte keegi ei julge olla see, kes oma nime all ütleb — jah, see asi on nii. Soovitatakse pöörduda teiste poole, öeldakse isegi — otsi, kes räägiks, aga sama sosinamüür on kõikjal ees.
On mõistetav, et teatud olukordades on allikale anonüümsuse granateerimine vajalik, sest muidu saaks vaid ümaraid stampvastuseid või jääksid ühiskonna jaoks väga olulised protsessid varju. Paljastati ju USA presidendi Richard Milhous Nixoni tagasiastumisele viinud Watergate´i afäär tänu anonüümsele allikale.
Kuid kuidas toimida siis, kui anonüümsuse ringkaitsest ei vabanegi? See tendents on väga ohtlik, sest siit algab ahel, mis lubab pisuhändadel takistamatult tegutseda ning samal ajal õõnestab inimeste usaldust teatud institutsioonide vastu tervikuna. Vahele va paksu võtta ei saa — kuigi kõik justkui teavad, millega ta tegeleb. Kes oleks see julge, kes esimesena tolle müüri purustaks?
Arvatavasti mitte keegi. Tuleb kurbusega nentida, et jah, meie inimestel on põhjust peljata. Oma arvamuse olemasolu ja eriti selle julgelt avaldamine toob üsna suure tõenäosusega kaasa pahandusi.
Meenutagem siin kas või tervishoiuameti järelvalveosakonna juhatajat Peeter Mardnat, kes sai noomituse arstide retseptiäri paljastamise eest. Või kadunud Ülle Aaskivi, keda nahutati selle eest, et ta kasutas parlamendi kõnepulti „sobimatu“ avalduse tegemiseks — kutsus rahvaasemikke tegema oma tööd ehk mitte boikoteerima presidendi valimist riigikogus.
Mõlemad juhtumid lendasid kiiresti avalikkuse orbiiti ja lõppesid asjaosalistele siiski ilma repressioonideta. Ent on küllalt olukordi, kus meediaga „liiga vabalt“ suhelnu saab kas reaalse või tingliku karustuse: alates preemia kärpimisest jäise õhkkkonnani kontoris.
On osaliselt mõistetav, et mõningatel juhtumitel on üsna raske täita oma kodanikukohust ja võtta julgelt sõna. Tahaks siiski loota, meie kõigi tuleviku nimel, et selliseid vapraid siiski leidub, kes ei lase end heidutada võimalikust tagakiusamisest, sest vastasel juhul oleme tagasi samas mädasoos, millest 16 aastat tagasi lahti saime.
Selle soo kohta on näiteid küllalt juba tänagi. Kui ma suudan mõista inimest, kes ei julge tuntud poliitiku sahekrdamisi oma nime all paljastada, siis kuidas tuleks suhtuda nendesse, kes pommitavad Delfi toimetust päevast päeva vihjetega — seal poes oli halb teenindus, aga ärge te minu nime kusagil avaldage. Või veel hullem — saadetakse toimetajale teade, et palun kustutage minu kommentaari juurest mu meiliaadress ära, ma ei taha, et mu arvamus minuga seostub.
Tule, taevas, appi! Sellistele kirjadele tahaks vastata — kui julged pahandada, julge ka oma näpuga näidata, mitte ainult ümber nurga susida. Paraku, nagu tegi selgeks üks kommentaator, on ka siin oma kurb statistika. Nimelt on küllalt asutusi ja ettevõtteid, kus ei soosita kohe üldse oma töötajate avalikkusega suhtlemist ning äratuntavad sõnavõtud kas või kommentaariumis toovad tulised söed kaelale.
On ka teistmoodi kogemusi — öeldakse, et issand, mida mu naabrid ja tuttavad minust nüüd arvavad, et kui julgen sõna võtta. Justkui oleks mõtlemisvõime olemasolu ja oma arvamuse avaldamine tohutu häbiplekk.
Oleks siis, et inimesed ise hindaks vaba suhtlemist. Kahjuks tuleb vaidlusolukordades järjest enam ette vihjeid, et selle ja tolle arvamused tuleks üldse ära keelata, kuna need ei meeldi. Siinkohal klassikaline näide — kommentaar, mis kiidab teatud poliitilise jõu juhti, sildistatakse automaatselt halvaks ja nõutakse kustutamist, ent sama tegelast lintšima kutsuv arvamus on justkui ok?
Delfi küsis eelmise nädala päevaküsimuses, kas on Eestis valdkondi, kus tuleks sõnavabadust piirata. Vaid pooled ehk 51 protsenti 3959-st vastajast leidsid, et igasugune tsensuur peaks olema keelatud.
Sõnavabaduse piirajad leidsid, et riigipea (kaheksa protsenti), jumal (14 protsenti) peaksid olema kriitikavabad ning palja keha (11 protsenti) kujutamine pornograafilisel kujul olgu keelatud. Rahvusküsimistes toetas tsensuuri neli ja valitsuse ja riigikogu kriitika alt päästamist kaks protsenti vastanuid. Seitse protsenti keeraks netikommentaarid kinni.
Taoline suund aga ei ole omane demokraatiale, vaid totalitarismile. Informatsioon on võim, ja see, kes seda haldab, haldab kõike. On öeldud, et parim viis inimesi ohjata on summutada nende vaba kommunikatsioon.
On öeldud, et inimesed on meie avalikus elus valitsevast segadusest pettunud ning tüdinenud ja seetõttu ei taha ühiskonnas sõna võtta. Kolm protsenti meie küsitlusele vastanutest tahaks vaid „häid“ uudiseid.
Ent kaugele sellise jaanalinnutaktikaga jõuab? Keelame „pahad“ arvamused, mis peavoolust erinevad, mängime suurt ühtset peret ja vabastame teatud institutsioonid kriitikast… Mis siis saab? Meenutagem siinkohal ajalootundi ja Konstantsin Pätsi vaikivat ajastut. Ning millega see lõppes.
Meie suur idanaaber on kõige sellega juba hakkama saanud. “Elu on muutunud paremaks, seltsimehed, elu on muutunud lõbusamaks.” — J. Stalin. — Nii või?
