Manona Visnapuu: Keeld tekitab trotsi
Jah, ma saan aru suurest eesmärgist — vaja on rahva tervist säästa, nii säästame ka miljoneid kroone, mis muidu läheksid kopsuhaigete ja kõikvõimalike teiste tõbiste ravi peale. Sest ega meil muul moel tervishoiule raha ei jagu, on ju riigil hulgaliselt muid väljaminekuid — alates kuluhüvitistest ja lõpetades uute uhkete kurvasilmsetega.
Aga milleks jääda pidama poolele teele? Kui me juba parandame käskude-keeldudega rahva tervist, siis vahest keelaks ka alkohoolsete jookide serveerimise avalikes kohtades? Alkohol, närvimürk, on samamoodi kihvt nagu nikotiingi. Kui ööklubis ei tohi suitsetada, siis miks võib seal kärakat müüa?
Keelame ära, meie rahva maks ja süda vaid tänavad meid selle eest. Ja taas oleks säästetud miljardeid, sest alkoholismiga seotud traumade, õnnetuste ja haiguste arv on meil aastatega aina suurenenud.
Ning kui me juba tervist parandame, siis äkki tõstaks käsu korras juba iivet ka? Teeks seaduse, mille alusel saab poest kondoome osta näiteks vaid kella 8-st 20 ni. Või üldse ainult ühel päeval nädalas, soovitavalt esmaspäeval. Ning et lastekaitsepäeval oleks igasugune rasestumisvastase preparaatide müük üldse peatatud — et ikka va titetegu paremini sujuks…
Hasartmängurlust on siia pilakonteksti seda jõhkram lisada, et seaduses sisalduv auk lubab kasiinodes rahulikult edasi tossata. Selle on eriti süüdimatu, kasiinosid propageeriv alltekst: pubis-klubis enam suitsetada ei saa — tulge siis meile, ilus kena vaikne ajaveetmise koht koos mänguautomaatide ja tuhatoosidega. Joogid kah odavamad.
Nojah, või siis võtta teistmoodi: mängurid on kõik nagunii kaotatud hinged, las nad siis joovad ja tossavad end pealegi surnuks ja sandiks. See aga ei lähe kokku meie võimukandjate üldise poliitikaga, kes on kiirustanud küll paheks kuulutama alkoholismi, narkomaaniat ja suitsetamist, ent kasiinod on kuni tänavutalviste traagiliste sündmusteni olnud justkui unustatud.
Olen olnud suitsetaja vahelduva eduga kuskil kümme aastat. Vahepeal olen maha jätnud, vahepeal teinud nädalas vaid paar sigaretti, vahepeal on läinud pool pakki päevas.
Ma mõistan, et riik üritab mulle teha heategu, kaitstes mind mu enda eest. Statistika on näidanud, et suitsukeeld on vähendanud tossajate hulka ning parandanud inimeste tervist.
Samas on seesama numbrite jada paljastanud ka midagi muud. Näiteks see, et palju enam levib nn järelsuitsetamine laste seas. Kuna issi-emme enam tööl ega kõrtsis tossata ei saa, panevad nad järjest sagedamini sigareti ette kaitsevate koduseinte vahel, kus igaüks ise reeglid loob.
Paljud head inimesed rõõmustavad, et saavad nüüd hakata pubides ja klubides käima, kuna seal pole enam seda rõvedat suitsuhaisu. Palju õnne. Ei usu mina, et need kes seni on klubimaastikult eemal olnud, nüüd järsku tohututeks kõrtsilõvideks hakkavad. Ka ei usu ma, et kõik need lastega pered, kes seni just nimelt suitsuhaisu pärast restoranis käia ei saanud, nüüd nendele asutustele märkimisväärse klientuuri suudavad koostada.
Oh ei. Meil hakkab juhtuma sama asi, mis on toimunud juba mujal Euroopas. Kõrts ja restoran on tühi, ja kõik inimesed on kogunenud tänavale, mille kohal turpuvad sinised pilvekesed. Juba praegu tuleb linnas käies kohati hinge kinni pidada, kurdab mu veendunud suitsetamisvastane sõbranna kurjalt. Suurte kontorihoonete eest tuleb päeval suisa ringiga mööda minna.
Seega — keeldude ja käskudega on väga raske teha põhjapanevaid muudatusi. Riik ei peaks hakkama lapsehoidjaks. Kes suitsetab, suitsetab edasi keelust hoolimata — kuni ta ise ei jõua endas selgusele, kas ja miks ta tahab sellest loobuda. Vastasel korral ei pea see loobumisotsus kuigi kaua vastu.
Ja see, kes hukka tahab minna, läheb hukka niikuinii.
