Manona Visnapuu: Hingerahusent kerjusele

Kerjus keset teed. Palub suure häälega jumalat, riigimehi ja häid inimesi endale appi — ees on kausike, kuhu on poetatud paar seemnemünti. Mida teeb mööduv inimmass — kiirendab enamjaolt sammu ja üritab vaadata hädalise mädanevatest jäsemetest ja räbalatest mööda. Paha ju…nii vaadata kui ka iseenda sees.

Selliseid inimesi silmates hakkab kõrvus kumisema Phil Collinsi “Just Another Day in Paradise.” Sest täpselt nii nagu selles laulus, mööduvad ka meie inimesed häbenedes tänavanurkades abi palujatest.

Heategevus on Eestis saanud kuidagi rikaste pärismaaks — need, kel seda va pappi rohkem käes, las nemad annetavad. Rikkad las keerutavad uhkeid tualette heategevusballides ning maksku suurte perede eluasemekulusid kinni. Mis minu viis krooni selle kõrval ikka maksavad.

Tegelikult maksavad. Piiblis hindas Jeesus vaese lesknaise piskut annetust rohkem, kui rikkurite toodud andameid, kuna naine andis ära rohkem, kui nemad. Vaeseid, kes teiste heaks kogu varanduse ära annavad, meie päevil enam vist pole, ent see ei vähenda vähem jõukamate inimeste annetuste olulisust. Hädalisele on need viis või paarkümmend kroonigi väga olulised.

Kirikute väravates oled annetanud raha kerjavatele — ebausk vist? Ning vahel ka kaupustes olevatesse plastmassist kogumiskerakestesse, et seal peale suvaliste šokolaadipaberite ja ostukviitungite ka rahatähti või -münte oleks. Ent enamasti tuleb järjekordse korjanduskarbiga kokku põrgates meelde hall argipäev, et endalgi on palk na nigel ja olemine nadi.

Annetamine toimib kasvõi iseenda tuju paremaks tegemisel. Tahaks mõelda ju, et oled hea ja halastaja inimene. See teeb seest soojaks. Et olen täna kasvõi ühegi heateo sooritanud. Selle asemel, et vihast vahutas hiljem seltskonnas öelda, et näe, saatana riik, jälle ei tee vaeste ja õnnetute kaitseks mitte muhvigi.

Ainukesed tegelased, kelle jaoks minu käsi raha andma ei tõuse, on keskealised alkoholi liigtarbimisest kurnatud nägudega terve füüsisega tegelased, kes mütsipõhja vastava summa kokku saamisel kohe lähima putkanurga taga millegi joovastava vastu vahetavad.

Sest on kuigi on kahju, et nad on oma elu niimoodi sättinud, on neil siiski veel liigestes piisavalt jõudu, et ise oma elu korda sättida. Teisalt — mida teeb inimene, keda on süstemaatiliselt saatuse poolt tümitatud? Kaotab usu ja oskuse ise midagi teha. Ja vajab abi, ent mitte viinaraha.

Mõnikord on heategevus halenaljakalt kurb. Tuleb tänavalapsuke juurde, küsib raha — emal polevat leivaraha ja perekond näljas. Lugu kurb, lapsel ilusad paluvad silmad. Pakud, et ostad lapsele süüa, hakkab poisinaaskel äkitselt väänlema. Ütleb, et parema meelega võtaks ikkagi pappi. Küsid, kas kõht ikka on tühi, et läheks poodi — poiss paneb selle peale plehku ning pool tundi hiljem näed sama tegelast nurga taga, suits ees longeropurgilt kaant maha kiskumas.

Pigem on see tegelikult traagiline. Sest seesama tänavapoisike peaks olema kõht täis söödetult koolipingis tarkust omandamas. Mitte nurga taga kimumas ega jooki libistamas. Selleks on vaja küll väga karmi käega sotsiaalsüsteemi.

Mõnikord polegi heaolemine nii väga raske — mõnikord teevad hea ka väikesed asjad, mida endale enam vaja pole. Paar päeva tagasi prügikasti juurde minnes märkasin kaane peal puhtaks sätitult kena nukku — polnud teine teab mis Barbie, ent kellelegi võis ta kindlasti veel rõõmu pakkuda. Järgmisel hommikul oli nukuke kastikaanelt kadunud.

Jälle üks päev paradiisis…