Manona Paris: Kremli koor kui Vene usutunnistus
Venemaa elab üle raskeid aegu ning puhtpsühholoogilises plaanis on mõistetav, miks on Teise maailmasõja heroiseerimine nii au sees. Vene rahvusele on üks olulisemaid väärtusi tunnustus ja austus. Ning kui harilikus elus on kõikjal tavaline bardakk, on sõjalise võimsuse meenutamine – teadmine, et meie võitsime lähiajaloo jubedaima lääne ühiskonda raputanud sõja – väga oluline.
Nii tulid inimesed eelmisel laupäeval tänavatele, et jagada esimestele ettejuhtuvatele veteranidele lilli. Lihtsalt selleks, et neid austada ja avaldada tänu. Pole mõtet neile selgitada, mida tähendas Teise maailmasõja võit teistele rahvastele, näiteks eestlastele. Neile on see püha. Ning sellesama pühaduse pärast tõi Moskva Eurovisioon platsi sõdurikoori.
Moskva sõdurikoor pole muuseas üldse mingi marginaalne nähtus. Nende vokaalset võimsust on enda loomingus ära kasutanud elektropopiduo Pet Shop Boys laulus „Go West“, mis ometigi peaks oma irooniaga punakoorile igatpidi vastumeelt olema. Aga ei, olen näinud neid seda laulu koos brittidega esitamas, ja mundris meeste ilme on lõbus. Samamoodi tuleks võtta ka nende esinemist popduo TaTu taustal.
Seega ei ruttaks ma üheselt arvama, et punaarmee koori platsitoomine on tingimata kultuuriline sõjakuulutus ülejäänud progressiivsele Euroopale. Pigem on see osa Vene riigi omapärast. See riik tahab end mäletada ja teadvustada võimsana, ehkki tema viimane tegelik reaalne võimsus jääb paraku 60 aasta tagusesse aega.
Teine omapära osa on meeleheitlik glamuur, mis ei anna kellelegi armu. See justkui kinnistaks Venemaa mõjukaimaks arvamusliidriks tunnistatud Aleksandr Nevski sõnu: minge koju ja rääkige kõikides võõrastes maades, et Venemaa on elus. Tulge meie juurde nagu külalised ja me tervitame teid. Kes aga tuleb mõõgaga, see saab mõõga läbi ka hukka.
