Manona Paris: Ilves ja Georgi lint? Miks ka mitte!

 (100)
Manona Paris
Foto: erakogu

Mis kasu tõuseb Ilvese paraadil osalemisest? Kordame lühidalt üle.

Tegu on meile kahjutu diplomaatilise viisakuseavaldusega naaberriigile, kellega kaua keerulised suhted olnud. Eriti tugeva märgina võiks Ilvese rinda kaunistada sinimustvalge ühenduses oranž-mustaga.

See oleks tõsine kindaviskamine mõlema maa padušovinistidele, kes peavad isolatsiooni ja natsionalismi ainuõigeks teeks õitsengule. Venemaa našistide-laadsed ühendused said juba ninanipsu – nn ürgvaenlase kutsusid nende suurimale peole peremehed ise.

Ilvese kohaleminek näitaks Eesti-poolsetele marurahvuslastele, et ei tõmba me kellegi ees hirmuküüru selga. Vahest järgmiste valimiste ette jääb siis pimepatriootlik hobueesel rakendamata.

Ning lõpetagem sõda sümbolitega. On väheseid sümboleid, mis on Eestis nii vastaka maine osaliseks saanud, kui tsaariaegne oranži-mustatriibuline Georgi lindike. Ma olen täiesti nõus Aimar Altosaarega– Georgi lindike ei tee eestlasele ja patrioodile häbi.

Me ju oleme uhked oma Vabadussõja väejuhtide üle, kes tsaariarmee endiste ohvitseridena kõik seda kandsid. Ja seda enam ei peaks me nina kirtsutama, kui endise Nõukogude Liidu kodanikud mälestavad seda kandes kõiki neid, keda see jube sõda hukutas.

Igal juhul on Georgi lindike kõva samm edasi sirbist ja vasarast ning kandmas õiget sõnumit – sõda on mõttetu, koletu ja ebavajalik nähtus. Ning 8. ja 9. mai pühitsevad selle õuduse lõppu.

Sama ütles alati mu juba manalasse varisenud vanaema, tõeliselt raudne leedi. Ta läks 1944. aastal koos Alfons Rebasega Saksa rindele ja oli rindeõde kuni Berliinini. Miks – see on veidi teine teema, aga jah, ka tema oli üks neist naiivikutest, kes arvasid, et sakslased aitavad Eesti vabariiki päästa. Ma tean, et tema poleks Georgi linti häbenenud.

Arvatavasti siit tulekski otsida võtit, kuidas mõtestada kaasajal 9. mai tähistamisi Moskvas. Tõsi, tegelik sõda lõppes päev varem – või siis Tšehhoslovakkias veel päevi hiljem. Kuid hoolimata sellest, et Stalinil oli vaja oma võidu allajoonestamiseks eraldi püha, jääb mõte samaks.

Sel päeval on asjakohane rõõmustada, sest midagi äärmiselt koletut oli Euroopa ajaloos läbi saanud. „Mis iganes oli pärast sõda, see polnud nii hirmus, kui sõda,“ ütles memm alati mõtlikult. Küllap ta teab – ta naases 50ndate alul läbi stalinlike surmalaagrite kodumaale...

Palju on räägitud sellest, et 9. mai paraad on Venemaa katse taaselustada oma punast minevikku. Olles veetnud mõned kuud Venemaal, julgen ääri-veeri vastu vaielda. Esiteks on 9. mai paraad üks viimaseid nn riiklikke suurpühasid, mis on traditsioonilembelistele venelastele kalendrisse alles jäänud.

Teise maailmasõja kangelaslik võit on paljudele venelastele, eriti valusamalt kapitalismi hammasrataste vahele jäänud keskealistele, pea ainuke käegakatsutav rahvusliku uhkuse allikas. Mis sest, et väga paljud needsamad kangelased hiljem omade poolt represseeritud said. Stalinistlik terror teadupärast ei halastanud kellelegi, inimesi küüditati isegi rindelt.

Ka kipume Eestis ikka veel üle tähtsustama Venemaa kommunistlikku minevikku. Tõsiasi on aga see, et tegelikult oodatakse Venemaa võimuladvikus juba ammu seda, et vanad punased oma iidolitele järele kolimivad. Kommunistid on Kremli jaoks üha enam pigem tülikas rudiment, kes paraku oskavad üsna hästi marsse korraldada ja kõva häälega kisada.

Punasümboolikast hoidutakse juba praegu nii palju, kui viisakalt saab. Isegi Punasel väljakul kaeti Lenini mausoleum täielikult kinni, mille tulemusena on ärksamad siinsed inimesed isegi hakanud lootma, et vahest maetakse ikoon nüüd ka maha? Nojah, ega see esimene kord pole Ilitši peita. President Boriss Jeltsini ajal tehti sama.

Kuid päris ilma ei saa. Pargid Moskvas on kaunistatud endisaegsete sõjatseenide ja stalinistlikus stiilis joonistatud kunagiste agitplakatitega. Kuid pole otseseid tollase režiimi sümboleid. Ja mis kõige tähtsam – pole suurt poleemikat tekitanud Stalini portreid. Heal juhul näidatakse viisnurka. Armastatuimad sümbolid on aga igavene tuli ja Georgi lint.

Ka kõnnib Moskva kevadiselt lopsakates parkides järjest enam kilisevaid-kolisevaid vanakesi, kellest enamuse puhul tekib küll tahtmine sünniaastat küsida. Nimelt peaks endised sõdurid olema juba tublisti üle 80 eluaasta. Ükskord küsisin ühelt selliselt veteranilt, et kus ta sõdis. „Ma olen tööveteran,“ nähvas ta vastu. Tõepoolest, omal ajal armastati ka rahuajal ordeneid välja anda.

Tavaline moskvalane on aga tegelikult juba ammu linnast kaugele jalga lasknud. Sadovaja ringtee kurikuulsad ummikud on igatahes märgatavalt leebemad. Targemad oskavad oma töid nii sättida, et saaks pühadest teisteni vaba nädala võtta. Suvilas ju tööd ootavad ning sirelid on just õide puhkemas. Igal juhul on targem soojad (lubatakse kuni 25 plusskraadi) varasuvised õhtud Moskva lähistel grilli surkides mööda saata, kui tankitossuses ja lennukitest mürisevas linnas koos turistidega trügida.

Muidugi, eriti vihased teisitimõtlejad leiavad, et Putini-Medvedevi huntaga tuleks katkestada kõik sidemed. Kuid isolatsioon ei loo uusi väärtusi. Ning meil on viimane aeg aru saada, et Venemaa pole ainult našistid, kommunistid ja Kremli varjamatu Eesti-viha. Muidugi, me ei pea uskuma, et kohe hakkavad Venemaalt kullapilved meie poole liikuma, kuid veidi soojemad suhted suure idanaabriga ei teeks üldse paha.

Ahjaa – mis puutub našistidesse. Kui nad ka tõeoolest julgevad oma leivaisade, so Kremli peremeste vastu astuda, saab nende teekond OMONI kongidesse üsna kiire olema. Ja kui ka peaks juhtuma nii, et nad pääsevad Ilvest mõnitama, oleks vastukaaluks demonstratsioon, mida Kreml hetkel kõige vähem soovib.

Nimelt saaks Ilves uuesti rahvusvahelise pressi kaamerate ees tribüünilt välja marssida ja anda lisaks pressikonverentsi, et paljastada küllakutsuja alatus. See aga oleks midagi sellist, mis oma külalislahkust üle kõige hindavatele venelaste absoluutselt vastuvõetamatu oleks.

Ei saa olla kindel, et meie kaasalöömine venelaste rõõmupeol midagi ilmtingimata paremaks muudab. Halvemaks läheks viisaka küllakutse tagasilükkamisel aga kindlasti.

Ja ärge tooge siin näiteks Moskva-visiidist loobunud Obamat – tal on Medvedeviga juba mitu korda kohtutud ja kokkulepped sõlmitud. Meie seevastu aga tahame ennistada oma transiiti, sõlmida piirilepet ja võib-olla nõutada tagasi ka Eesti riigipea ametitunnustust.