Alasti lapseootel naine on ju ürgenergia elav kehastus, mitte need nahaarmid, pundunud naba ja veenipõletik. Jah ma tean, paljudel on ka need olemas. Kuid see pole rasedusega kaasnev kohustuslik koorem. Minul näiteks sarnaselt Merlele neid polnudki — ja ma kannan temast kolm numbrit suuremaid riideid.

Ma pole absoluutselt nõus suhtumisega, et rase naine on kole. Lapseootus on ilus ning on juba aeg saada üle sellest, et titt kõhus tähendab vaid passega kleiti ning peitumist koduse soemüüri taha.

Muidugi plinkis minus aasta tagasi ka hirmutuluke. Ajakirjanikuna teadsin suurepäraselt, mida julgete, nutikate ja ilusate naistega meie maal tehakse. Tuleriidale saadetakse. Ja ega tulehakatus nüüd Merlegi puhul tulemata jäänud. Miskipärast oli alasti, väga siivsas küljega poosis naine järsku kõigi hambus kui midagi äraütlemata amoraalset.

Ja neid arvamusi jagus. Naine peab olema saladus, arvas auväärt etiketiõpetaja. Naise paljas keha peab kuuluma vaid tema mehele, rasedana ka sündimata lapsele, arvasid kommentaatorid. Issand, milleks seda seksi igale poole vaja toppida, susistati kohvikulauas aktipildiga ajakirja vaadates. See viimane muidugi ei takistanud irisejatel Merle keha iga kumerust luubiga üle käimast, et tuvastada fototöötluse jälgi.

Ma muutun selliseid arvamusi lugedes kurvaks. Mida me saame neist järeldada? Naine ja eriti tema keha on avalikkuse häälekama osa jaoks objekt. Asi. Vaba tahet enda üle ise otsustada naisel pole. Kusjuures naine kuulub vaid tema partnerile! Mehele, kellele nagunii ei meeldivat (susistajate meelest), et ka teised seda keha näevad. Omand noh, vaja hoida koduseinte vahel varjus, pole vaja siin „eputada“ midagi.

Ma saan aru sellisest suhtumisest keskealiste ja vanemate naiste puhul, kelle moraalinormid karastusid nõukogude aja tingimustes, mis vaatles naisi kui vaid osa rahvamajanduslikust inventarist, kes esmalt sünnitas ja siis läks kohe põllule traktori rooli tagasi. Mind aga jahmatas vihane, seksi propageerimises süüdistav tagasiside noorte kaasaegsete naiste poolt, kel ometigi võiks olla veidi tolerantsem ellusuhtumine. Et heakene küll, mina ise ei teeks, aga teist selle eest risti ka ei naeluta…

Kas tõesti oli naistele suunatud ajakiri teinud oma lugejatele erootilise alltooniga fotod? Ootasin, kuni üllitis mu Moskva postkasti otsatas ja ohkasin seda lahti lüües — no kus siin see erootika. Isegi rannas (ja kohati ööklubideski) näeb rohkem strateegilistest kohtedest paljastatud kehapinda. Peab olema ikka väga puritaanliku ellusuhtumisega, et näha seksi ka pelgalt paljas naiseihus.

Kas me tõesti oleme 21. sajandist liikunud tagasi 12. sajandisse või on meile noortele naistele hakanud meeldima islamipuritaanide käsud?

Väga jõhkralt üldistades on selle hoiaku taga aastatuhandeid kestnud naiste loovuse alge mahasurumine maskuliinse maailma poolt, kirikunormid ja patu sidumine naissooga. Oma keha ja meelte jõudu tunnetav ja kasutav naine on kahtlemata võimas olend, mistõttu tembeldati ta läbi ajaloo riivatuks, häbituks ja keelatuks. Naine, võimas looja ja energiaallikas, mannutati teenijaks ning käsutäitjaks.

Võiks ju arvata, et see on kõik minevik, kuid taolise naistega manipuleerimise varjud hiilivad ka tänasesse. Selle eest hoolitsevad need, kes muutsid naise eksistentsi ainsaks mõtteks füüsilise ilu ja vormis keha. Naine peab olema nukk, kes olgu voodis libu, köögis kokk ja kodus jalamatt. Järelsovetlikes riikides on niisugune naise definitsioon väga levinud. Kauboikapitalism, mis Eestis 1990ndatega enam-vähem ära lõppes, lokkab teistes idabloki maades ikka veel edasi.

Meie olema teinud märgatava sammu läänemaailma poole, kuid millegipärast kehtib ikka veel suure osa eestimaalaste jaoks sama arusaam naise olemusest. Kui naine pole ilus ega „vormis“, ei maksa tema sõna mitte midagi. Vaadake kas või argumentatsiooni, kui mõni naine üritab ühiskondlikel teemadel sõna võtta. Kohe on kõigil tema välimus ja seksikus hambus.

Kogu see alaväärtustamine toimub miskipärast naiste vaikiva või kaasakiitva oleku saatel. Anne&Stiili ligikaudu 1500 vastusega uuringu tulemused näitavad, et atraktiivne välimus on meie jaoks oluline tööl edu saavutamiseks (60 protsenti) ja et saavutades ideaalkaalu (mitte ajada segi tervisliku kaaluga, mis on veidi teine teema) oleksime me väga õnnelikud (78 protsenti).

Seda, et ideaalkaal on veel saavutamata, näitab fakt, et veidi alla poole vastanutest on üritanud viimasel ajal dieeti pidada ja koguni 73 protsenti üritanud iga hinna eest kaalu alla saada. Ja eks omamoodi ole sümptomaatiline ka see küsitlusrida, mis näitab, et vaid 38 protsenti küsitletutest on nõus oma uue kallima ees alasti olema.

Vahest seetõttu saigi alasti maitsekas poosis pildistatud rase naine glamuuriajakirja kaanel sellise valuliku reaktsiooni osaliseks? Kas asi võis olla ka selles, et see pilt osutas ka ühele teisele kartusele - et lapsesaamine rikub meie naise keha. Küsitlus kinnitab seda: pooled vastanutest on laste saamist keha hoidmise nimel edasi lükanud ja need, kes on ootel, pelgavad (63 protsenti), et nende figuur ongi igavesti rikutud.

Sestap ma austan väga Merle tegu. Ta vähemalt üritas näidata, et alasti (lapseootel) naine on ilus ja ürgset jõudu täis tegelane, kes on õigus seda iga kell manifesteerida. Et tema keha on tema oma ja tal on õigus selle üle igal ajahetkel uhke olla.

See võiks julgustada kõiki teisi naisi oma kehadesse veidi elutervemalt suhtuma. Me oleme kõik ilusad, loomulikult. Olgu me siis vanad või noored, paksud või peenikesed. Või rasedad. Või imetamas uut elu ja seetõttu tavapärasest olekust veidi kohevamad.

Muuseas, äkki tuleks mul hoopis nüüd endast üks kunstipärane akt teha?

Autor on vabakutseline ajakirjanik.