Mängurõõm

Karl Ristikivi

Ilmunud: “Sõna” 1948, nr. 1, lk. 8–9.

avaldatud Ilmamaa raamatus "Viimne Vabadus"

Tublid ja töökad 19. sajandi kodanlased (Karl Marx kaasa arvatud) seadsid kõigist raamatuist ülemaks pea- ja kassaraamatu. Kõigel pidi olema oma mõistlik ja kasulik otstarve, kõik pidi peale selle “ennast tasuma”. Kõik, aga kõige enne kunst ja kirjandus.

Ja kui nende kolmas generatsioon hiljem maalis oma lipule loosungi “Kunst kunsti pärast”, siis tähendas see ainult kojarevolutsiooni – endine abinõu tõsteti otstarbeks, aga raamatupidamine jäi. Kui keegi kirjutas ühe lehekülje, pidi ta ise või ta sõbrad kirjutama vähemalt kolmeleheküljelise seletuse ja õigustuse, milleks see üks lehekülg vajalik ja kasulik oli.

Meie kergemeelne esivanem, kes oma mõttetu ja otstarbetu kritseldamisega koopa seinad ära määris, oleks pidanud häbenema. Samuti kõik harimata paganad ja muu maarahvas, kes praegugi veel mängib, laulab, tantsib ja lugusid jutustab – ainult oma lõbuks ja lapseliku mängutungi rahuldamiseks.

Ärge arvake! Metsinimene püüdis ja püüab oma kritseldustega, lallitustega ja jalaliigutustega häid ja kurje vaime meelitada ja manada. Kõigel on alati olnud oma kasulik ja mõistlik otstarve, kõik on ennast tasunud. Targad professorid ütlevad nii. Isegi unes ei pääse inimene raamatupidamisest, ka siin peavad arved klappima, tõendab Freud. Kõik on, vähemalt peab olema, aus geschäft. *

Mängurõõm? Sellest kõnelda võib ainult kahjur. Ametlikud kriitikavürstid raudeesriide õigel ja valel poolel naelutavad ta kohe häbiposti. Siin pole mingit ideoloogilistki vahet, siin valitseb ühine joon Vladivostokist Honoluluni. Ja ometi – ammuks see oli, kui salanõunik Goethe ütles: Man merkt die Absicht und wird verstimmt… **

Meie oleme mõistuse sajandi lapsed, meie nõuame selgust. Kui nii, siis on kõik korras. Kui nii, siis on kõik lubatud. Tendents ja veel enam propaganda on siinpool kandis nagu halva kõlaga. Aga korrashoitud äriraamatud peab siiski ette näitama. Fantaasia üksipäini kõlab õõnsalt ja vanamoeliselt. Aga kui oma mõistuse ja kaalutluse külma piitsaga peruks pekstud fantaasiale kirjutad saateks parimas ärikirja stiilis sürrealistliku manifesti, on kriitika maksuameti kõrgeim instants rahuldatud. Võid oma temaatika viia terveni allapoole vööd (mis isegi poksiringis keelatud), aga puhtale on kõik puhas, kui selle otstarbe ära seletad elegantse filosoofilise väitekirjaga “Ekskrementism kui uus humanism”.

Ainult üsna väikestele lastele on veel natukeseks ajaks jäetud see puhas ja otstarbetu mängurõõm, mis meie koos paljude teiste vananenud vabadustega oleme kaotanud Prantsuse revolutsioonist peale. Ja küllap lapsedki lähevad pea pedagoogide hoole ja valve alla – nn. töökooli, mis muudab töö mänguks ja mängu tööks. Mille tagajärjel inimene enam ei võta tööd kohusetundega ega mängu armastusega.

Aga kas ei öelnud keegi juba väga ammu: “Kui teie ei saa nagu lapsukesed...”? Kas mitte sellepärast ei jää Sinilind ikka haruldasemaks, bioloogia ja värvikeemia arenemise kiuste.

Oh mässulisi mõtteid! Oh tagurlikke mõtteid!

* äri, tehing (saksa k.) ** nähakse otstarvet ja rikutakse tuju (saksa k.)