Igal juhul väga piinlik, ehkki keegi vastu ei sõitnud, isegi inimesi ei näinud — kes see ikka kell kümme suvisel laupäevaõhtul küla vahel kõnnib, kõik istuvad saunas, joovad õlut.
Üldiselt: ega Vahtre peale väga pahane olla ei oska, joogine sõitmine on rahvussport. Kõik teevad seda ja kära, mis hiljem tõuseb, ripub selgelt ära sellest, kui populaarne poliitik on, kui hästi ta ise oskab asju kommenteerida.
Eurobeibena tuntud Ojuland tegi omal ajal pöörase vea just sellega, et hakkas õiendama mingite Euroopa näidetega. A nahhui nam etat Brjusselj! Vahtre raputab tuhka pähe — moos.
Millele vaatamata, ausalt öeldes, poliitikul kui väheke suuremate võimalustega inimesel peaksid olema ka vastavalt vägevamad tagajärjed. Vaadake, sõdurit nuheldakse ju karmilt — sest tema käes on relv. Poliitiku käes on võim, järelikult olgu vastutus ka võimsam.
Ehk: nii kui tembu teeb, ületab siis kiirust, on joogine, jne, ma pakuks: mandaadi lõpuni load ära. Ühest küljest: nüüd tead... Teisest küljest võib seda seletada hoolitsusega: sinu elu, kallis poliitik, on meile kallis, ei ole vaja sellega maanteedel riskida, võta endale kaine ja kindel autojuht, et me saaksime ikka su poolt hääletada.
Vot.
Näe, hakkasin ise ka vabandama.
