Malmsten “Supilinna mõrvade” peategelasena?

Reedel vallutavad teie kodu spioonid. Laupäev on traditsioonilisem — näidatakse haiglaseepi ja krimkat. Pühapäeval on aeg lõõgastuseks, saab nalja. Hambaarst Ben ja tema pere, vastupanuliikumine Prantsusmaal, vusserdav ja hädine minister Hugh Abbot koos oma kolleegidega.

Vaevalt, et nooremad vaatajad keeravad reedeõhtuti oma teleka ETV2 peale, kust võib tulla mõni teatrietendus, “Revidendid” või Tšehhovi "Kolm õde". ETV-l on mugav osta välismaiseid sarju, nende vaadatavus on garanteeritud, tase ühtlane. Vaatajad armastavad neid, seega on reitingunumbrid kõrged.

Kuid makstes Neil Dudgeonile uurija Barnaby rolli mängimise eest röövime Mait Malmstenilt võimaluse mängida Tartu kollases puumajas elavat kriminaaluurijat, kes lahendab Ropka ja Supilinna mõrvu. Aga mitte ainult. See võtab filmiprofessionaalidelt võimaluse stabiilset leiba teenida.

Näitlejad on ainult üks osa meediatööstusest - lisaks makstakse heli, valgustuse ja videomontaaži eest. Kodumaine kvaliteetseriaalide tööstus tekitaks ETV ümber palju väikseid ettevõtteid. Need omakorda annavad tööd nii autojuhtidele, kes sõidutavad võttemeeskonda kui ka IT-spetsialistide, kes valmistaksid ette eriefekte või arendaksid videomontaaži jaoks tarkvara. Keegi peab kirjutama muusika, mida seal esitatakse.

Otsustajad eelistavad suunata raha välismaiste valmistoodete ostmiseks. Milline on Eesti meediatööstuse ekspordi-impordi saldo? Eelkõige on see mugavus. Saab olla kindel, et ostad kvaliteetse toote. Kuid sellega välditakse riske, välditakse seda, et näiteks noored teatrikooli lõpetajad teevad puhtast entusiasmist oma noorusliku energiaga midagi erilist.

Praegust televisiooni ja Eestit ühendab soov teha midagi stabiilset ja turvalist, mis ei lõhuks olemasolevaid piire, ei oleks valus ega kriipiv. Ei piisa ainult sellest, et ETV paneb ülesse kaamerad ja salvestab teatrilavastused. “The Fall and Rise” NO-teatri esituses näitas soovi esitada filmilikumat lugu, kui seda on tavateater dekoratsioonide ja grimmiga.

Soomlastel on unine Aki Kaurismäki ja rootslastel tumemust Stieg Larsson. Kas Eesti on tõesti midagi halli ja igavat, porist, kus kunagi midagi ei juhtu?

Võib öelda, et Malmsten ei oleks veenev, kui ta lahendaks Supilinna mobiilivarguseid ja kodutülisid. Kuid kas Neinar Seli, Aivar Otsalti ja Tartu poliitikute omavahelisi suhteid ja sidemeid teleekraanil näidata oleks tõesti võimatu ülesanne? Liiga ebamugav?