Malle Pärn: Mürki pritsivatele netikommentaatoritele
Muidugi oli seal ka mitu suureks kasvanud maltsataime ja mõni raudnõges, mis aedniku poolt välja kitkumata olid jäänud. Ent need ei suutnud lämmatada juba suureks sirgunud ja vilja kandvaid taimi.
See pilt tuleb mulle aeg-ajalt meelde, kui ma loen usuteemaliste artiklite kommentaariume. Keegi meist pole ideaalinimene, täiuslikult tark, kes alati teab, mis on õige, ja mitte kunagi mitte milleski ei eksi. Seega, pole inimest ega inimestest koosnevat organisatsiooni, keda või mida ei saaks milleski kritiseerida. Ikka on nii, et inimene on suuteline väljendama vaid killukesi tõest, ja nende killukeste ümber võib olla ka tema isiklike eelarvamuste liivateri. Mis aga ei tee tühjaks tõekillukesi!
Aga neid killukesi oskab üles leida ikka ainult see, kellele need äratuntavad on – kes ka ise tõde tajuda ja hinnata oskab. Seda, kes vaid eelarvamustes ja instinktides (või kohustuslikus ideoloogias) elab, ajab tõde ainult vihaseks. Ja siis sünnivadki mürki pritsivad ning kirjutajaid või mingeid inimgruppe laimavad kommentaarid.
Sest terve suure inimgrupi üldistamine lollideks või silmakirjalikeks või mingi muu pahelisuse kandjaks on alusetu laim! Ja süüdistada oma kaasaegseid selles, mida tegid teised inimesed keskajal – see on ilmselge häbematus.
Need vihased kommentaatorid peavad ennast ilmeksimatuks ja õigeks, neile ei tule mõttessegi, et nemad võiksid eksida. Kõik, mis ei mahu nende kitsukesse mõttemaailma, ärritab neid, on nende meelest paha ja vale, ja tuleb maani maha kiskuda, mutta tallata. Sest neil pole kahjuks mõistlikke argumente, millega oma emotsioone või eelarvamusi teistele nähtavaks teha.
Lapsuke kordab järele sõnu, mille tähendust ta ei tea, ja teda ei saa süüdistada selles, kui loll täiskasvanu talle kordamiseks pakub näiteks mingi ebatsensuurse sõna. Aga täiskasvanud inimene peab ise oskama valida, missugust keelt ta rääkida tahab, missugust maailma, missugust meelelaadi ja vaimsust (või vaimutust) ta tahab maailmas (ja iseendas) teenida ja kasvatada.
Nälkjas jätab klaasile limase jälje. Aga roosi ilu see ju ei vähenda. Ainult teine nälkjas vaatab pigem seda jälge kui roosi. Inimene vaatab ikka roosi. Ja see, kes roosile maltsa eelistab, vaatab muidugi maltsa. Maitse asi. Aga kui ta ütleb, et terve kasvuhoone kasvatab ainult maltsa ja raudnõgeseid, siis ta valetab ja laimab kasvuhoonet või selle aednikku.
See lugu nälkjast on vaid võrdum – see ei tähenda seda, et ma mõnda oma kaasinimest nälkjaks pean.
Loodus on mitmekesine, ja tegelikult pole õige Jumala loodud olevusi jagada headeks ja kurjadeks, tarkadeks ja rumalateks. Igaühel on parajasti nii palju tarkust, kui tal eluks vaja läheb. Igal olevusel on oma tarkus. Ja millegi poolest on ta kindlasti kõigist teistest targem.
Ent inimene, kes endas vihkamist kultiveerib – see tähendab: külvab, kasvatab ja väetab – hävitab ju pikkamööda eelkõige iseennast. Sest seda lihtsat seadust ei saa keegi eitada: kõik, mis me teeme teistele, tuleb meile endale kätte tagasi – mitmekordselt. Niisiis: iga tige kommentaar vähemalt kahekordistab kirjutaja tigedust.
Inimeste maailm on mõõtmatult rikas. Siit on võimalik leida imelist ilu, ja kohutavat räpasust. Igaüks teeb valiku, mida ta siit leida tahab.
Kui mina oleksin veendunud ateist, siis ma ei raiskaks oma aega nende artiklite lugemisele, kus kõneldakse usust. Ma ei kirjutaks neile ühtki kommentaari. Sest see on usklike, mitte uskmatute vaimne maailm. Küllap ma kirjutaksin siis ise artikleid oma maailmanägemisest ja oma ateismist.
Aga ma ei nõuaks, et kristlased peaksid olema vakka ja hoidma omaette. Mitte ühtki inimgruppi ei tohi küüditada getosse või siseeksiili. Ka kristlastel on õigus meie ajakirjandusest aeg-ajaltki leida artikleid, mis on kirjutatud nendele arusaadavas keeles, neid huvitavatel teemadel! Tunnistage, et seda juhtub meie meedias väga harva.
Ka kristlasel peab olema õigus oma mõtteid väljendada nii, et ta oleks kaitstud alusetu laimu eest kommentaariumis! Geide kohta ei tohi keegi midagi halba öelda, siis tõuseb kisa ja äärmuslased nõuavad koolidirektori vallandamist, aga kristlasi tohib laimata igaüks. Koguni ennast kaitsta ei tohi nad. Siis tembeldatakse nad kohe sallimatuteks.
Kokkuvõtteks: armsad inimesed, ärge raisake oma kallist eluaega selle peale, mis teis negatiivseid emotsioone tekitab, tegelege selle õppimisega, mis teile huvi pakub! Ja jagage siis teistegagi seda, mida olete õppinud!
Meil on tohutult palju igasugust tarkusekirjandust, mis on kättesaadav isegi neti kaudu – harigem oma vaimu, selmet seda hävitada ja labastada! Küllap te siis õige pea märkate, et usk ei tekitagi teis enam seda pimedat viha, vaid paistab üsna mõistliku asjana, mille võib vähemalt rahule jätta, kui see endale lausa hingelähedaseks pole saanud.
Ristiusk on üle kahetuhande aasta kestnud ja kestab edasi. Teie pisikesed kommentaarid ei suuda seda maa pealt ära hävitada. Eks ole see nagu tuuleveskitega võitlemine? Milleks siis kulutada oma energiat ja koguda oma hingesse vihkamise mürki?
Autor on näitleja.
