Mait Raun: Eestis ahistatakse munarakudoonoreid

Eestis sünnivad enam üle pooled lapsed väljaspool abielu. Paljudele neist on pandud isa nimi vaid ema ütluse põhjal. Seaduse silmis on nad automaatselt vallaslapsed, kelle isa ei ole teada või vähemalt puuduvad isal riigi silmis kohustused. Sisuliselt on säärane isa vaid spermadoonor.

Spermadoonorlus on koguni üks riigi sotsiaalpoliitika nurgakividest, kuna spermadoonorit kasutanud naine ehk üksikema saab rohkem toetusraha kui tuvastatud meest kasutanud naine.

Samal ajal ei ole Eestis ühelegi mehele – vastandina sadadest tuhandetest naistest – antud vabadust kasutada elu alustamiseks vajalikke vastaspoole sugurakke doonorluse korras. Või vähemalt mitte nii, et sotsiaalpoliitikud oleksid asjaga rahul. Pigem võib öelda, et munarakudoonorit kasutades tekivad suured komplikatsioonid.

Kui mees tahab teha samamoodi nagu naised ehk siis võtta appi sugurakudoonori ja last üksinda kasvatada, paneb seadus kohe räigelt vastu vahtimist. Seda isegi mitte niivõrd mehele kui just naisele, kes on andnud töösse oma munaraku.

Nimelt ei luba Eesti seadused erinevalt mehest naisel lapsest vabatahtlikult vastassoost partneri hüveks loobuda. Naine fikseeritakse lapsevanemaks juba pelgalt sünnitamise fakti alusel. See aga tähendab pidevat kohustust kanda vanemaõigusi, mis on tegelikult eufemism vanemakohustuste nimetamiseks.

Vanemakohustuste hulka kuulub vääramatult oma lapse eest hoolitsemine või vähemalt selle protsessi rahastamine. Vastasel juhul munarakudoonori pangakontod arestitakse ja juhtub veel sada halba imet. Kuidas saab niisuguses brutaalses olukorras üldse rääkida doonorlusest?

Seega ei ole pühamast pühama – elu algatamise osas mehed ja naised võrdsed. Loodus on seadnud sisse sugude ebavõrdsuse, kuna sünnitada suudavad teatavasti üksnes naised, ning bioloogilistel põhjustel puudub mehel võimalus olla lapse sündides üksikisa, kelle teine asjapool teadmata. Samas näeb bioloogia ette sedagi, et laps ei saa sündida ühelainsal inimesel pühast vaimust, nagu kristliku Eesti seadusetegijad paistavad siiani arvavat, vaid üksnes mehe ja naise, spermatosoidi ja munaraku viljakas koostöös.

Kultuur ongi selleks, et bioloogilisi barjääre murda. Naised on võtnud üle väga paljud neile mitte kontimööda elukutsed ning väidavad igatsevat täielikku võrdsust. Ometigi, kogu võrdsus kaob kohe nagu seebimull, kui minnakse elu alguse juurde.

Maailmas, kus doonorlus kui nähtus on heaks kiidetud, peab loomulikult olema ka ühesugune vabadus olla sperma- ja munarakudoonor. Senikaua kui spermadoonorlus on küll riigi seadustega hästi reguleeritud ja soositud seisundis, ent naisi-munarakudoonoreid aetakse Eestis ametkondade poolt taga ja vaenatakse, ei ole meeste ja naiste võrdsusest mõtet rääkida.