Mait Raava: Puudus on karismaatilistest tipp-poliitikutest, mitte tippintellektuaalidest

 (89)
Mait Raava: Puudus on karismaatilistest tipp-poliitikutest, mitte tippintellektuaalidest
Foto: Delfi/Eesti ajalehed

Priit Hõbemägi väidab, et „Harta 12 liikumise sisuline hääbumine on seotud sellega, et korraldajate hulgas ei olnud ühtegi värsket, uue põlvkonna juhiomadustega tippintellektuaali“ ja lisab, et: „pärast Lennart Mere, Jaan Krossi, Enn Soosaare ja mõne teise lahkumist on Eestisse tekkinud tuntav vaimne vaakum. Eestis puuduvad sellised laialt aktsepteeritud tippintellektuaalid, kelle roll on olla majakas, teenäitaja, vaimujõu generaator ja ühiskonna vaimse hääbumise eest hoiataja.“ Hõbemäe küsimusepüstitus on otse kümnesse. Kuid tema vastuses on õige ainult Lennart Meri.

Ei Jaan Kross ega Enn Soosaar pole siin õiged nimed, sest nad polnud tipp-poliitikud. Nad olid tippintellektuaalid, kellest meil ka praegu puudust pole. Mihkel Mutt, Rein Taagepera ja mitmed teised on oma vaimuteravusega tipp-tasemel, ka Hõbemägi ise. Küsimus pole tippintellektuaalides.

Puudus on karismaatilistest tegudeinimestest, kes suudaksid rahvast vaesusest ja väljarände buumist välja vedada. Ainuüksi tipp-intellektuaalide vaimuteravusest siin ei piisa. Vaja on tipp-poliitkuid, kes võtaksid vastutuse ja viiksid läbi radikaalseid muutusi. Sellisel tipp-poliitikul peab olema vähemasti neli omadust.

Ta peab olema väga intelligentne, julge, veenev ja mobiliseeriv, ühesõnaga karismaatiline. Ta peab olema samast puust nagu Winston Churchill, kes teise maailmasõja ajal terase mõistuse ja teotahtega pööras briti rahva võiduusku. Või nagu Margaret Thatcher, kelle juhtimisel taaselustati briti majandus 1980-ndatel aastatel.

See tipp-poliitik peab olema väga intelligente, et aru saada ümbritsevatest arengutest ja lahendustest, mis tooks rahvale leiva lauale ja lahkujad koju. Intelligentsus pole siinkohal aga pelk sõnakõlks, sest lisaks riigieelarve koostamisel vajalikule arvutamisoskusele tuleb mõista Eesti ühiskonnas toimuvaid sotsiaalseid protsesse ning siduda majandus, haridus, tervishoid ja sotsiaalsfäär terviklikult töötavaks süsteemiks.

Teiseks peab ta olema julge. Sest tehes vajalikke, kuid ebapopulaarseid otsuseid, on tal reaalne võimalus kaotada maine ning seeläbi rikkuda oma karjäär. Lisaks karjääriga riskimisele tähendab julgus ka võimet tulla toime halvakspanu ja vastuseisuga.

Tuues näited minevikust, on paslik meenutada, et Endel Lippmaa riskis Kremlis Molotov-Ribbentropi pakti lauale lüües oma kohaga teadusadministraatorina. Eestit Euroopa Liidu ja NATO radadele seadnud Lennart Meril oli aga toona oht kaotada oma maine mitte ainult poliitikuna, vaid ka kultuuriinimesena. Kuigi tagantjärele tundub, et teisi alternatiive peale Euroopa polnud, tasub meenutada, et 90-ndatel käis ida suunal hoogne transiit ja sügavamast integreerumisest Venemaaga räägiti üsna häälekalt.

Kolmandaks peab see karismaatiline poliitik suutma rahvast veenda pakutud lahenduse õigsuses. Kuna riigi juhtimine ja probleemid on äärmiselt keerulised, on keerulised ka lahendused ning neid pole alati võimalik rahvale lõpuni lahti rääkida. Nii on parim, mida rahvale selgitada saab, otsese ja täna kätte saadava kasu näitamine. See aga tähendab balansseerimist populismi noateral.

Kuid lähiajal kätte jõudva kasu näitamisel on selged piirid ees. Seetõttu on oluline, et rahvas poliitikut usaldaks, kuid usalduse loob varasem edulugu. Nii oli Lippmaa poliitikasse tulles tunnustatud teadlane ja võimekaks teadusadministraator ning Lennart Meri hinnati filmi- ja kirjamehena.

Neljandaks peab see teenäitajast tipp-poliitik suutma mobiliseerida oma meeskonda ja rahvast õige lahenduse nimel tõsiselt pingutama. See nõuab väsimatut innustamist, harimist, mahajääjate toetamist ja vastutöötajate ümberpööramist. Sellega tuleb toime vaid inimene, kes ise ja kelle meeskond mugavustsoonist välja tuleb ning kogu oma maine ja heaoluga riskides lahendusse panustab.

Lippmaa ja Meri suutsid oma poliitilistel kõrghetkel seda kõike teha. Kas seda suudaksid ka tänased tipp-poliitikud?

Winstoni ja Thatcheri suurus oli oskuses rahvast mobiliseerida ja seda ilma õhulosside joonistamiseta. Ka brittide praegune peaminister David Cameron on tunnustatud targa ja otsustava tegutsejana kriiside lahendamisel.

Praegusest vaesuse ja väljarände kriisist väljatulek on peaaegu samavõrd kaalukas sündmus nagu oli seda omariikluse taastamine. Praegune keerukas olukord nõuab poliitikutelt palju enam riigimehelikkust, kui me seda näeme. Rahvas peab tagasi saama usu, et valitud poliitikud on sama aatelised, nagu nad olid 25 aastat tagasi ja et nad hoolivad...