Maimu Berg: Sõnavabadus varjus ja valguses
Ka sellest, mis tavaliselt lugeja eest varjatuks jääb, aga milleta kirjanik ei saa oma tegelasi tõsiselt võtta. Nimelt kuigi raamatus võib tegevus toimuda suhteliselt lühikest aega ja tegelane astuda lugeja ette vaid mõneks ajaks, paarist päevast paari aastani näiteks ning tema minevikust antakse vaid vihjeid, peaks kirjanikul endal siiski olema teatud selgus selle tegelase minevikust, päritolust, suguvõsast, harjumustest jne. Räägiti ka kirjaniku kui avaliku elu tegelase ja oma loomingu müüja elu varjupooltest jne.
Kui kõik need olulised teemad olid läbi hekseldatud, kallutas viimane ametlik esineja, harrastuspoliitikust kirjanik, kusjuures täitsa hea ja tubli sõnameister, nii palju kui tema provokatiivse-võitu ilukirjandust lugenud olen, jutu poliitikale ja hakkas vihaselt välja tooma poliitikutele ajakirjanduse poolt osakssaava ülekohtu varjukülgi. Sõnum oli karm ja selge: ühekülgne ja verejanuline ajakirjandus kui suur vari Soome kohal!
„Kes see ajakirjanik kui niisugune üldse on?” küsis mees. Kas rahvas on endale ajakirjanikud valinud? (Poliitikud ju on rahva valitud, kui mitte muidu, siis vähemalt kaude). Miks ajakirjandus paljastab kõiki poliitikute tulusid ja rahakasutusi? Poliitik saab oma töö eest palka, teeb sama rasket, oh ei, veel palju raskemat tööd kui iga teine. Tööpäevad on pikad, poliitiku töö kestab tegelikult ju 24 tundi ööpäevas ja kui ajakirjanik rahulikult kodus magab ning võib täielikult unustada, et ta on ametilt žurnalist, siis poliitik ei saa ka magades lahti poliitikuks olemise raskest taagast. Miks lugeja, valija, keskmine inimene, peab teadma, kuhu poliitik oma rahasid kulutab, milliseid laene, kui palju ja milleks on ta teinud, missugust autot liisib, kellega restoranis söömas või välismaal töösõidul käib? Miks lugeja ei saa peaaegu kunagi teada, kui suur on ajakirjaniku pangalaen, autoliisingumaks, restoraniarve või kellega veedab ta jaaniöö?
Lõpuks valas sõnavõtja oma viha välja ajalehele „Helsingin Sanomat”, mis on võtnud vägisi ainuvalitseja koha Soome kirjutavas ajakirjanduses ja kujundab Soome rahva arvamusi ning annab talle teavet just selliselt nagu ise tahab.
Tõepoolest, üheks hetkeks kaldusid nii mitmedki auditooriumist haletsema poliitikuid, kelle eraelu ja rahaasju ajakirjandus jõhkralt paljastab, ajakirjanike intiimsaladusi ja pangaarve seisu samal ajal aga enda teada jättes. Tõesti, tõesti, miks kujundavad rahva arvamust paar-kolm väljaannet, Soomes, lausa kuritegelikult, eeskätt üks ajaleht? Kus on siin õiglus? Kuhu jääb arvamuste paljusus?
Aga esineja läks veel kaugemale ja hakkas kritiseerima sõnavabadust. Kuhu see kõlbab, kui iga ajakirjanik tohib kirjutada näiteks poliitiku kohta, mis aga pähe tuleb. Üldse olevat sõnavabadusega liiale mindud, äärmuseni. „Demokraatia ei tähenda veel piiramatut sõnavabadust!” hüüdis esineja pateetiliselt ja nii mõnigi auditooriumist noogutas energiliselt kaasa. Jaa, sõnavabadusega on liiale mindud, jaa demokraatia ei peaks lubama totaalset paljastamist ja väljanaermist, jaa, ajakirjanikke ei saa rahvas valida, neid valib tööandja, jaa, ühe lehe arvamuste jõulisus ja dominantsus on paha, väga paha, just see on demokraatia surm.
Teised saalisolijad, kellel poliitikast villand ja kes omateada tulid kirjanduslikule koosviibimisele, hüüdsid saalist vahele, et lõpetagu esineja see poliitika jutt. Kurjalt ja otsustavalt tõusid sõnasoovijate käed ja kõik, kes suu lahti tegid, väljendasid oma hämmeldust, arusaamatust ja viha, et keegi kaitses poliitikuid, kes ei vääri ega vajagi mingit kaitset, kelle eest tuleb kodanikku kaitsta ja kelle tegemisi ajakirjandus peabki läbipaistvaks muutma, sest poliitikutest on riik ja rahvas olenema pandud ja maksumaksja „taob kinni” iga nende liigutuse. Eriti jõuliselt protesteeriti sõnavabaduse piiramise idee vastu. Ka ühe ajalehe dominandis ei näinud ettekandjat kritiseerinud sõnavõtjad midagi pealesunnitut. Kas siis peaks domineerima parteide häälekandjad? Need on ju tavaliselt ainult oma partei hääletorud ja teabelevitajad, siseringi lendlehed, ei enamat. Ei analüüsi, ei arvamust. Kui Soome ajakirjanduse maastikule on jõulise ainuvalitsejana jäänud Helsingin Sanomat, siis eks seegi ole rahva soov – nemad on ju otsustanud, millist lehte tellivad, missugune väljaanne jääb turule püsima ja mis peab kaduma.
Valikuvõimaluse vabadus, see peaks olema ka nende ridade lugejal, kes võib otsustada, kas tellida üks või teine ajaleht või jätta mõlemad tellimata, kas lugeda edasi või pooleli jätta, kas kommenteerida või mitte, ja kui, siis kas sõimata loo autorit või Eesti elu üldse. Igaühel on õigus arvata, kas ajakirjandus peab poliitikute eraelus ja rahakoti sisus sorima või mitte ja kas ajakirjaniku asjad peaksid samamoodi avalikkuse luubi all olema nagu poliitikul. Ning muidugi sedagi, kas piiramatu sõnavabadus on hea või rikub see hoopistükkis demokraatia reegleid.
Kui kedagi seejuures kurvastab, et tema arvamusest suurt midagi ei olene ja tema interneti kommentaariumis väljendatud sõnavabadus teab mis erilist kõlapinda ei saavuta, kuigi ta on kindlasti targem enamusest nendest nn arvamusliidritest, siis tasub lohutuseks meeles pidada, et ikka, alati ja kõigil on olnud vabadus mõtelda. Iseasi, kui palju ja kuidas keegi seda kasutanud on või kasutab. Demokraatiat on aga defineeritud ka sõnavabaduse või kvantiteedi mõisteid hoopis kõrvale jättes. „Demokraatia on viis edasi minna, ilma et kedagi maha jäetaks,” on öelnud Thomas Vernon Smith.
