Maimu Berg: Mis on soomlastega lahti?

Soome Kauhajoe tulistamine on Eestis äratanud väga elavat vastukaja. Kui möödunudaastast Jokela massimõrva võis pidada juhuseks, õnnetu üksiku psühhopaadi traagiliselt lõppenud käitumishälbeks, siis nüüd see enam nii ei ole.

Küüniliselt öeldes võib rääkida juba mingist reeglipärasusest. Ja kui praegu teatatakse internetis omavahel suhtlevate misantroopide (ma ei tea, kas kasutada just seda sõna) seltskonnast, kelle lipukirjaks on vägivald ja surm, siis miks on nende väljendatud mõtteavaldused ja hoiakud saanud teoks just Soomes? Vähemalt viimase kümne kuu jooksul.

Ma olen alati Soomet armastanud. Soome muusikat ja kunsti, soome huumorit, soomlaste oskust loodust ja kõrgkultuuri ühitada, keset metsa ja kõndu selliseid kontserdisaale ja kunstitempleid püstitada, millele pole võrdset teiste maade suurlinnadeski.

Olen lapsest saadik romantiliselt imetlenud soomlaste vaprust Talvesõjas, minu meelest oli ja on see sama ülev kui käputäie ungarlaste võit türklaste kokku kogutud suurarmee üle Egeris või väikese eestlaste salga saavutus Ümera jõel… Olen ikka ja jälle nautinud Kanteletari süngeid värsse, „Seitset venda“, „Kalevalat“.

Kas soomlased on tõesti vägivaldsed?

Olen endalt küsinud, juba möödunud aasta novembris Jokela sündmuste aegu ja nüüd, pärast Kauhajoes juhtunut — kas ehk mingi eriline sisepoolepööratus, vägivaldsuse tung on soomlastele tõesti omane n-ö aegade algusest peale.

Vaadake Akseli Gallén-Kallela „Kullervo needmist“ — inimlik ahastus, kohutav üksindus keset võimast ent osavõtmatut loodust, pime viha, tohutu kirg, valus ülekohtu tajumine. Kas tõesti sai selline kunstiteos sündida just ja ainult Soomes? Aga see on ju möödanik, pealegi müütide ja legendide maailm.

Süüdistatakse internetti, mis lükkab inimese halastamatusse osavõtmatusse virtuaalmaailma (nii nagu Kullervo oli üksi jäetud ürgjõulisse karmi põhjamaisesse loodusse) ja teiselt poolt, kus ühes suunas mõtlevad ja kannatavad kiusatud üksiklased, haiged hinged saavad üksteiselt tuge, oma tegudele impulssi ning õigustust.

Süüdistatakse hoolimatuid kaaslasi, kes solvavad, kiusavad, ülekohut teevad, ignoreerivad. Süüdistatakse vanemaid, kes ei armasta piisavalt või ei oska seda armastust välja näidata, kellel pole aega, kes tahavad nooruki kiiresti oma kaelast ära saada, või kui ei tahagi, siis kulutavad oma jõudu raha teenimisele, et võimaldada — jah, mida? Üha moodsamat arvutit, mootorratast ja mobiili, üha suuremat eraldatust ja isolatsiooni.

Süüdistatakse kooli, kus ei ole märgatud, politseid, kes jäi hiljaks, sõpru, keda ju polnudki, arste, kes ei osanud õigel ajal ära näha… Süüdistatakse selles, et ei hellitatud ja kallistatud, et armastuse asemel pakuti igalt meediakanalilt vihkamist, surma ja vägivalda (muide, olete ju märganud, et sedasama pakuvad viimasel ajal ka kõik eesti vähegi mainekamad filmid, lõigates maailmas loorbereid, tõsi küll, tagasihoidlikke).

Seitse venda olid imbetsillid või psühhopaadid?

Süüdistatakse heaoluühiskonda, kus heaolu tootmisse keskendumine on kasvanud kõige suuremaks tegeliku inimliku heaolu vaenlaseks. Või mis üldse on heaolu? Metsas karusid ja ilveseid küttivad ning küla peal pahandust tegevad ja riidu norivad seitse venda tundsid ennast kindlasti paremini kui Jokela ja Kauhajoe noored tulistajad. Ja pealegi olid nad kõik oma n-ö rasked aastad ju seitsmekesi koos, üksteisele toeks nii heas kui kurjas.

Neid eraldi vaadates — kõigil või peaaegu kõigil neil esines teatavaid psüühilisi hälbeid, vähemalt arvas nii lavastaja Jouko Turkka, kui ta oma skandaalse „Seitsme venna“ seriaaliga välja tuli: et tema meelest on Jukola seitsme venna näol tegemist imbetsillide või psühhopaatidega, ja vastavalt sellele Turkka neid ka oma filmis esitas. Ent kõigist neist said lõpuks tublid ja usaldusväärsed mehed.

Tundub, nagu tüüriks siinkirjutaja ikkagi sinnapoole, et süüdistada meie hõimuvendasid lausa rahvuslikes psüühikahälvetes. Mitmegi väljamaa pressist võib leida taolisi vihjeid, enamasti muidugi äärmise delikaatusega väljendatud — räägitakse põhjamaisest pikast pimedusest, looduse karmusest, kohutavast külmast, mis kõik õrna inimpsüühikat aastasadu mõjutanud.

Tegelikult on see kõik ikkagi spekulatiivne ja soomlaste psüühika on läbilõikes sama terve või haige nagu kõigi arenenud riikide elanikel. Lihtsalt inimesed, kes alles pool sajandit tagasi elasid enam või vähem looduslähedast elu, on oma ühiskonna „eduloole“ jalgu jäänud, pole suutnud nii kiiresti kohaneda ja „moderniseeruda“, nagu seda on teinud nt kõrgtehnoloogia. Ja kõige nõrgematest või isepäisematest saavad ohvrid.

Süüdistamata kedagi, oskamata pakkuda mingeid tegelikke põhjuseid toimunu kohta — aga põhjused koosnevad nagu enamasti ikka mitmete komponentide ühinemisest, tunnen sügavat kahetsust. Mitte ainult nende süütute ohvrite pärast, kes sellistele beerserkidele nende hullusehoos ette jäävad.

Soomlase ja riigi usaldus on rikutud

Tunnen kahetsust selle pärast, et Soome riigi ja Soome kodaniku vahel valitsenud imetlusväärne usaldus on taas rikutud. Et seda on teinud kodanikud, aga ilmselt riigi tahtmatul mahitusel, riigi edukuse võidujooksule jalgu jäädes.

Me võime ikka ja jälle Soome gallupitest lugeda, kui suurel määral soomlased usaldavad oma politseid, presidenti, isegi parlamenti ja kohalikke omavalitsusi See statistika on aus, ehkki mõjub kohati sama utoopilisena kui nõuka-aegsed valimistulemused. Ja riik on püüdnud vastata kodanike usaldusele samaga, on usaldanud oma kodanikke, võib-olla nende ühiskondlikku suutlikkust ülehinnates.

Siia kuulub ju seegi, et kui Soome ei karmistanud relvalubade andmist (ja seda isegi pärast Jokelat), siis ta usaldas oma kodanikke. Nüüd on seda usalduslikku vahekorda rikutud. Isaliku heaoluriigi, emaliku presidendi leebet vabakasvatuslikku imagot ei saa enam endise tõsiduse ja siirusega võtta.

Kuskil on tehtud pöördumatu viga, millegagi on liiale mindud. Teisalt — kas see on üldse ainult Soome probleem? Samasuguseid tulistamisi on olnud mujalgi ja enamasti ikka mõnes tublis heaoluriigis, Saksamaal, Ameerika Ühendriikides…

Ja meie siin ainult teeme sõnu

Meie siin kardame, et ühel heal päeval võib see tabada ka meid. Aga meid on paljud halvad asjad juba tabanud. Meie nõrgemad, vastuvõtlikumad või miks mitte ka edasipüüdlikumad on Eesti „eduloole“ juba jalgu jäänud. Meie alkohoolikute, narkomaanide ja HI-viirusekandjate arv kaunistab vastava maailmastatistika tippu.

Meie koolivägivald on muutunud äärmuslikuks (meenutagem hiljutisi juhtumeid Pärnus ja Kuressaares). Meie vargad ja röövlid on toonud Eestile rahvusvahelist „kuulsust“. Varsti ei ole enam riiki, mille vanglas ei istuks mõni eestlasest narkokuller.

Mida siis Eesti on teinud, et see nii ei oleks? Ja kes üldse on see Eesti? Eks ikka meie ise, meie riik ja meie rahvas. Mida me teeme selleks, et Jokela ja Kauhajoe sarnased juhtumid meie maale ei jõuaks? Seda, mida ikka teinud oleme — sõnu, sõnu, sõnu… Et tegelikkuses endistviisi edasi tormata.

Vahest on aeg kuskilt pihta hakata: näiteks haridussüsteemi järjekordse reformimise käigus mitte enam niivõrd soomlaste või ameeriklaste eeskujule toetuda, vaid just meie psüühikat, ajalugu, olusid, inimesi, kodusid, keerulisi rahvussuhteid, kiireid arenguid, järske tagasilangusi jne arvestades kujundada nimelt meile kõige sobivamad mudelid ja reeglid, hariduse andmise meetodid. Võib-olla et nn lääne keskmisest karmimad?

On ju meil teiste kenade tarkuste hulgas lihtne vanasõna: „Vääna vitsa, kuni see väänata annab, ega sa palki enam painuta.“ Jah, palki ei saagi enam painutada, selle võib vaid katki raiuda.