Maimu Berg: Meie soomlased — heas ja kurjas

 (78)
Maimu Berg
Postimees/Scanpix
Ligi sada aastat hiljem igatses aga Koidulaga võrdselt romantiline ja samaväärselt oma põlvkonna iidol Juice Leskinen:

Eesti, Eesti, Eesti!
Kaipaan sinne perkeleesti.
Eesti, Eesti, Eesti,
Sinne tahdon vain!
Eesti, Eesti, Eesti!
On my mind!

Mida sellest arvata? Eks see ikka üks isevärki suhe ole. Eestil on ju muidki naabreid peale soomlaste, aga sellist nüanssiderikast tundeskaalat, sellist armastuse ja vihkamise, imetluse ja jälestuse, sõltuvuse ja teeseldud ükskõiksuse segu me teiste naabritega suheldes küll ei koge.

Kas üldse on kuskil maailma nurgas naaberrahvaste suhted niisama olulised ja vastuolulised kui Eestil ja Soomel? Saksamaa ja Holland? Hispaania ja Portugal? Vaevalt. Kuigi mõlemalt poolt on armastatud väita, et Eesti ja eestlased soomalstele ja Soomele eriti korda ei lähe, siis: kui see ehk kunagi oligi nii, pole see enam ammu nõnda. Ja kui ehk Eesti teatud viiekümne aasta jooksul Soomele eriti korda ei läinudki, siis ometi läksid eestlased soomlastele korda küll.

On räägitud Soome-Eesti vanema venna ja noorema venna suhetest. Soomet on kujutatud Eesti õpetaja ja juhina, kelle poole Soome lahe lõunakaldal alt üles vaadatakse. Soomes on koguni nähtud Eestile ema-imago pakkujat. Soomlased on oma suhtumist Eestisse ja eestlastesse võrrelnud sellega, kuidas Rootsi suhtus Soomele kehvadel päevadel nende riiki ja rahvasse. Jah, võrdlusi võib tuua mitut moodi, aga ükski neist meie suhteid päris täpselt ei iseloomusta.

Meie keeled on sarnased, kohe ikka väga sarnased, nii et kauemat aega Soomes elanud eestlane (ja vastupidi) ei pruugi enam eristada, milline sõna kuulub algselt soome, milline eesti keelde. Nii lähedaste keelte puhul kipub naabrite juures elades emakeel paljduel kiiremini võõraid mõjusid omandama kui keskkonnas, kus kõneldakse keelt, millega sisserännanu emakeelel igasugune sugulus puudub. „Mu autol on juba novembrist saadik talverõngad,“ kuulutab Soomes elav eestlanna ja imestab väga, kui teda fennismide kasutamises süüdistatakse. „Aga kas eesti keeles siis ei öeldagi talverõngad?“

Meie ajalugu nii sarnane ei ole, kui süveneda, siis pole kohe üldse sarnane. Soome talupoeg on kõigi aegade jooksul olnud vaba, kuigi pole selle vabaduse eest muinasajal nii kangelaslikult võitlema pidanud nagu meie 13. sajandil. Lihtsalt 12. sajandil libises Soome ilma eriliste sõdade ja rähklemisteta kristianiseerimise käigus Rootsi võimu alla, ja kui see asendus 1809 pärast nende alade Venemaa poolt vallutamist tsaarivõimuga, sai soome keelele vene võimu alguses osaks koguni toetus ja tähelepanu ning seda mängiti rootsi keele ja meele vastu välja.

Venestamiseks läks alles hiljem. Soome oli suurvürstiriik Venemaa koosseisus, küllaltki suure autonoomiaga. See tõi kaasa palju varasema ärkamisaja, palju ensekindlama ja soavama liikumise poliitikas, aga ka palju väiksema laveerimisoskuse ja jäigema hierarhia. Veel tänapäevani ei saa soomlaselt naljalt kirja, mille ümbrikul ei ilutseks ka kirja saaja tiitel. Eestlastel pole nt tavaks kirjutada ümbrikule toimetaja, insener, juhataja, kunstnik, piisab kirja saaja nimest.

Soomele tuli iseseisvus sarnaselt Eesti omaga, aga meie Vabadussõja asemel puhkes seal verine kodusõda valgete ja punaste vahel (mida on ka Vabadussõjaks kutsutud), mis lõppes punaste kaotusega. Lõhe kahe leeri vahel tasandus küll Talvesõjas, kus astuti ühiselt idast peale suruva vaenlase vastu, aga päriselt pole see kadunud kuni viimase ajani.

Sügisel Helsingi raamatumessil intevjueeris Hannu Taanila, soomlaste armastatumaid raadiohääli ja moderaatoreid kahte neil teemadel kirjutanud meest ning tekitas päris elava keskustelu ja vaidluse. Lõpuks oli ajahätta jäänud Taanila sunnitud ühe autori pikaleveninud monoloogi järsult katkestama, öeldes sõbralikult naeratades, aga kindlal häälel: „Nüüd pane lõuad kinni, aeg on läbi!“ Esineja panigi kuulekalt lõuad kokku ja Taanila teenis ära pika aplausi. Muidugi mitte niivõrd selle järsu fraasi kui eelneva modereeringu eest.

Selleski väikeses stseenis avaldusid soome hinge vastuolud — ühelt poolt tiitleid kummardav ja autoriteete austav, teisalt teravale sõnale ja vaimukale julgusele vastuvõtlik. Soome huumor on, jah, küllaltki teistugune kui meil, eestlastel, kuigi seda väljendatakse ju väga lähedases keeles ja nii mõnigi kord juhtub, et eestlased ei mõista soomlaste vaimukat mängu oma keele võimalustega, ning soomlasi jahmatab eestlaste mürgine eneseiroonia.

Loe veel

Aga kui soomlased sellest aru saavad, ei ole imetlusel piire. Neil hetkedel tundub, et nad tahaksid selles asjas vägagi meie moodi olla. Aga see õnnestub siiski vaid nendel, kes meid, eestlasi ja meie ajalugu ning keelt läbi-lõhki tunnevad. Nagu näiteks pikaajalisel estofiilil Eva Lillel või meie ajaloo suurimal asjatundjal Soomes Seppo Zetterbergil.

Muide, Eva Lille suhe Eestisse ja eestlastesse oli omal ajal nii intensiivne, et ta nüüd sellest Helsingis oma kenas kodus ja kahe lapselapse seltsis juba mitu aastat välja peab puhkama.

Eestlaste poolelt ei tea kedagi, kes samasuguse kirega oleks suhtunud või suhtuks Soomesse ja soomalstesse, nii pole ka kuulnud väljapuhkamise vajadusest. Aga kuigi Eva on hetkel selles asjas tagasi tõmbunud, ründavad Helsingis igal aastal korraldatavat mardilaata (Martin markkinat), mis soomlastele Eesti kultuuri, käsitööd ja vaimuvara esitleb-vahendab tuhanded huvilised (viimati üle 11000), teiste seas president Tarja Halonen.

Nii et vahepealne väike mõõnaperiood meie kahe rahva suhetes n-ö inimlikul tasandil hakkab jälle tõusuga asenduma. Kui me Lätita läbi ei saa ja Venemaa meil meelest ei lähe, siis selline suhtumine kõneleb ikkagi ka teatud distantseeritusest.

Soome puhul me eriti ei arutle, kas me saame nendeta läbi või kas nad meil ka vahel ununevad. Selle üle arutleda olekski imelik, Soome ja soomlased on meie jaoks praegu niisama endastmõistetavalt olemas nagu Viru keskus või Georg Otsa spaa. Nii heas kui kurjas.