Maimu Berg: Luule rebib linnakodanike riided?

 (37)
Maimu Berg: Luule rebib linnakodanike riided?
Foto: Raivo Juurak---

Tallinna linnavolikogu sotsiaaldemokraatidest liikmete ettepanekut riputada Tallinna trammidesse üles tsitaate eesti kirjanikelt kaaluti Tallinna nüüdseks juba lahkunud volikogu haridus- ja kultuurikomisjonis päris kaua, mingil hetkel langetati isegi positiivne otsus, aga linnavalitsuses leiti lõpuks, et paari ilukirjandusliku lause lugema jäämine võib kirjandusse süüvinud trammisõitjal lõppeda väga kurvalt — tema tähelepanu hajub ja tema rahakotti ründab salakaval taskuvaras.

Sai siis soovitatud eesti luulet pargipinkidele kinnitada — Helsingis seda ka sponsori abiga tehti ja inimestele meeldis. Pingid said kirjanike järgi nimedki ning muutusid lausa maamärkideks, nende juures määrati kohtamisi, noormehed tsiteerisid pargipingi armastusluulet oma kallimatele.

Aga meil jälle häda — tulevane kultuuripealinn on ikka nii kimpus kuritegevusega, et kuna Tallinnas kargavad linnaisade kujutluses neile pinkidele kallale vandaalid ja väänavad luuleridadega plaate nii jõhkralt, et nende teravad servad kahjustavad pingil istuda soovijate riideid, siis mingist luulest pargis ei saa meil juttugi olla.

Mida sellest järeldada? Eks ikka seda, et linnavõim vajab natuke rohkem lahedat huumorimeelt, enam armastust ja usaldust kirjanduse vastu ja suuremat turvalisust tallinlastele. No mis siis imestada, et Tallinnas ülivõimsalt võidu saavutanud Keskerakond tahab valitsemisse kaasata kaheksat linnavolikokku pääsenud sotsiaaldemokraati — meie seltskonnast leiab nii kirjanduse hindajaid kui ka turvalisuse tagajaid.

Nali naljaks, eks võib ju ka mõista, et soovitus surmtõsises (?) linnapildis tõesti killukest kultuuri pakkuda võib mitmetegi meelest paista pentsik ja lausa ohtlik. (Kui ma kuulen sõna kultuur… jne). Aga mõtelge rahulikult järele — kirjandust kasvõi nii natukene lugeda, ilukirjanduslikust sõnast ennast mõjutada lasta on tegelikult naudnig. Allakirjutanu meelest on hoopis nukker see, kuivõrd just meie igapäevaelust on taandumas kultuur, andes aset lamedatele debattidele, labasele reklaamile ja hingetühjale pealiskaudsusele.

See on väga ohtlik tendents, seda enam, et kogu protsess toimuks nagu märkamatult ja „loomulikult”. On näiteks justkui endastmõistetav, et Tammsaare ausambal Tallinna kesklinnas ronitakse, läbustatakse, sõidetakse ruladega, ropendatakse. See kuulub meie piiramatu vabaduse juurde. Ei ole ülevamat sõna kui vabadus… Ent vabadus, see on ka vastutus ja kohusetunne. Ja väärikus.

Kuid mitte sellest ei tahtnud ma tegelikult kirjutada. 10. oktoobril möödus 175 aastat Soome kirjanduse suurmehe Aleksis Kivi (1834 — 1872) sünnist, kelle ausammas Helsingi südames leinapaju all saab seista suursuguses rahus. Väga paljud, ka need, kes ei ole ridagi Kivi loomingust endale ligi lasknud, tunnevad ehk ometi tema portreed — kõhn kõrgete põsesarnadega nägu, endasse pööratud pilk, kõrge laup.

Mitte keegi järelpõlvedest ei tea, millised olid suure kirjaniku silmad. Sest tegelikult ei ole Kivist säilinud ühtki originaalist joonistatud portreed, ei ole fotot ega maali. Ainult üks mustast paberist välja lõigatud siluett ja Kivi sõbra kiviraidur Johan Stenbergi tehtud marmorbüst Soome Rahvusteatris. Omal ajal arutleti koguni selle üle, et tuleks suurmehe haud avada ja tema maiste jäänuste põhjal temast tõetruu portree jäädvustada. Aga silmi ei oleks ka see ju näidanud.

Soomlastel oli põhjust kahetsust tunda — nagu mitmed teised geniaalsed anded nii pidi ka vaese külarätsepa pojana Nurmijärvis ilmavalgust näinud Kivi (Aleksis Stenvall) oma elus palju näguripäevi nägema. Tõsi, vanemad saatsid lootuses ärksast poisist kirikuõpetajat kasvatada, 11-aastase Aleksise Helsingisse, kus ta kõigepealt õppis selgeks rootsi keele, ilma milleta haridustee toona poleks olnud võimalik.

23-aastasena oli Kivi rühkinud ennast üliõpilase staatusse ja saanud selgeks, et kirikuõpetajaks ta õppida ei taha, kuid tahab hoopis saada soome keeles kirjutavaks kirjanikuks. Selliseid polnud tol ajal õieti olemaski. Järgnevad palavikulised loomeaastad, lühikese ajaga, 1864 — 1870 kirjutab ta valmis kogu oma loomingu, näidendid, millest „Nõmmekingsepad” (1864) on elanud üle aegade ja mida veel praegugi Soome teatrites mängitakse, luulet ja viimasena oma meistiteose „Seitse venda” (1870), milles ühinevad nii draama, luule, müüdid ja legendid kui ka vaimustavad looduskirjeldused.

Selline raamat, pealegi soome keeles kirjutatud, tekitas õppinud kriitikutes eelkõige hämmingut, toonane kirjanduslik arvamusliider August Ahlquist pilkas raamatu pihuks ja põrmuks, andes ühtlasi raske hoobi nagunii labiilse närvisüsteemiga autorile.

Kivi mõistus ähmastub, ta paigutatakse Helsingi vaimuhaiglasse ja vend viib ta sealt 1872. aastal oma koju, kus Kivi aasta viimasel päeval sureb. Tema viimasteks sõnadeks jääb rootsikeelne: „Jag lever” (Mina elan), mida tõlgendatakse kui kirjaniku ennustust, et ta elab oma loominguga üle aegade. Vähem poeetilised tegelased on aga seda lauset seletanud nii — vend kummardus sureva Aleksise kohale, et kindlaks teha, kas too veel hinges, ja siis vastaski kirjanik talle viimast jõudu kokku võttes, et ta elab veel.

Meie eesti lugeja tegi Kivi loominguga üsna varakult tutvust, kuid meistri peateos „Seitse venda” ilmus tervikuna alles 1924 Friedebert Tuglase tõlkes. Raamat muutus meil ka populaarseks, eriti soe oli vastuvõtt trükile, mis ilmus 1955. aastal esimese sõjajärgse soome kirjanduse teosena eesti keeles. Küllap tõstis raamatu väärtust seegi, et tõlkija Tuglase nimi ei olnud enam mustalt üle trükitud — hakkasid puhuma vabamad tuuled ja kodanlikus natsionalismis süüdistatud Tuglas pääses põlu alt.

Kivist on vaimustunud ka Ilmar Tammur ja Voldemar Panso, kes mõlemad on „Seitset venda“ lavastanud (hiljem ka Kalju Komissarov) ning Debora Vaarandi, kes on Kivi luulet tõlkinud, ja mitmed teised meie kultuurisuurused. Kivi kirjaread on kaunistanud ka pargipinke Helsingi südalinnas ja nende lugemine teinud seal inimestele rõõmu ning toonud kaamose argipäeva helgust ja valgust. Ja Kivi sünnipäeva tähistavad soomlased kui Soome kirjanduse päeva. Kirjaniku 100. sünniaastapäeva (1934) peeti Eestis suure pidulikkusega Estonia kontsertsaalis.

75 aastat hiljem me oma naaberrahva suurt klassikut peaaegu enam ei meenutagi. Igatahes mitte nii suurejooneliselt. Mingil määral aga siiski ja siinkohal tahan aga kummarduse Tallinna Ühisgümnaasiumi õpetajatele ja õpilastele, kelle katuse all ja korraldusel tänavu lõbusalt ja hoogsalt Kivi päeva peeti.

Küllap Ühisgümnaasiumisse kokku tulnud noored erinevatest Eesti koolidest mõistavad hinnata luulet ka trammis loetuna ja pargipingil tsiteerituna. Rongiluule projekt on nagunii ammu edukalt käima läinud.