Maimu Berg: Kui veab, saavad meist kõigist pensionärid
Laskumata üksikasjadesse põlvkondade teemal, ütlen vaid niipalju: jagan seisukohta, et põlvkondadest rääkimine on suures osas tinglik ja kuigi põlvkondade vahelisi piire tõmmatakse vanusest lähtuvalt, siis ei ole enamjaolt iga see, mis inimesi üksteisest lahutab või neid seob. Palju olulisemad kui kuulumine ühte või teise põlvkonda on maailmavaate lähedus (või kaugus), haridustase, lugemus, eruditsioon, huvid, harrastused jne.
Võib arvata, et erinevate maade ja erinevate põlvkondade kirjanike vahel on valitsemas suurem üksteisemõistmine kui näiteks sama põlvkonna ja samast riigist pärit kirjaniku ja reisisaatja vahel.
Mis aga kindlasti kõneleb põlvkondade ja sama riigi kodanike ühisest huvist on võimalik sissetulek. Nii reisisaatja kui ka kirjanik on huvitatud kindlustatud vanaduspõlvest ja selle põhilisest kindlustajast – pensionist. Tervisest oleme huvitatud kõik.
Nüüd, valimiste eel, tasuks meenutada, mida on meie poliitikud pensionidest arvanud siis, kui eelmistest valimistest oli paar aastat möödas ja järgmisteni paar aastat.
2009. aasta suvel andis IRL-i juhtivpoliitik Jaak Aaviksoo intervjuu Eesti Päevalehele, kus ta kommenteeris valitsuse poolt toona tehtud 5-protsendilist pensionitõusu üsnagi mürgiselt:
„Kui te küsite, et kas see 5 protsenti pensionide tõusu, mis me siiski ära tegime, et kas see oli mõistlik, siis ma väidan, et see ei olnud väga vastutustundlik samm, kuid see oli kevadel koalitsiooni hind. See oli sotside hind ja me maksime selle hinna ja see oli ühiskonnale väga kõrge. Loomulikult said pensionärid viis protsenti juurde ja ega ma kade ole. Kuid nüüd me püüame näiteks kultuuritöötajate või arstide arvelt seda raha tagasi saada. Kas see on siis mõistlik? Viis protsenti pensionide tõusu on tegelikult miljard krooni.“ (Eesti Päevaleht, 7.8.2009)
Tüüpiline on siinjuures see, et niipea kui tehakse juttu või mis veel „hullem“ – tõstetakse mingi grupi sissetulekuid, peab kohe kindlasti ära näitama, kelle vaenlaseks see natuke raha juurde saanud seltskond osutub, kelle arvel „priiskab“... Pensionärid, kes elu aeg tööd rüganud ja nagunii väikese pensioniga leppima peavad, võtavad raha ära noortelt peredelt või Aaviksoo järgi ka kultuuritöötajatelt ja arstidelt, puuetega inimeste sisetuleku võimalik juurdekasv jätaks rahata pedagoogid või päästeametnikud jne.
Selline vaenu õhutamine on vastutustundetu ja lubamatu. Kusjuures ei taheta näha seda, et võibolla tuleks ümber vaadata mitte ühe või teise elanikerühma rahakoti seis, vaid riigi üldine rahandus- ja maksupoliitika. Et kakskümmend aastat on küll ehitatud heaoluriiki, aga heaolu on koondunud suhteliselt kitsa ringi kaukasse.
Iga kord, kui allakirjutanu on teinud juttu sellest, et Eesti pensionid ei kannata võrdlust enamuse Euroopa Liidu riikide elanike pensionidega, ärkavad kohe igat masti vaenuõhutajad, kes hakkavad vedama kraave ja kuristikke erinevate põlvkondade, pensionäride ja noorte perede, töötute või madalapalgaliste vahele. Tegelikult peaks ju eesmärk olema mitte panna osa rahvast ootama paremaid aegu, kus keegi (Heategija? Omanik? Tööandja?) on saanud nii rikkaks, et on saabunud aeg hakata rikkust natuke ka vaesematele pudistama.
Aga meenutagem veel. Pärast piskut pensionitõusu ütles Äripäevas meie rahandusminister J. Ligi:
„Mina vaidlesin kindlalt 14protsendilisele tõusule vastu. 5protsendilisega ma leppisin kui poliitilise kompromissiga. Sest kes meil valitsuses tol korral olid? Meil olid sotsid seal.“ (Äripäev, 16.10.2009)
Nii et lisaks erinevate elanikkonnakihtide ja antud juhul ka põlvkondade vastandamisele on mõlemad ministrid osutanud ka peamisele „patuoinale“ selles pensionide tõstmise loos – lühikest aega valitsusse „lastud“ sotsidele, kes napi pensionitõusu targematele vägisi kaela määrisid.
Nüüdseks on enamasti ennustatud, et mitte öelda, meile on sisendatud, et valitsus jätkab meil tõenäoliselt ligilähedaselt senises koosseisus ja ka parlamendi koosseis ja jõujooned seal on suuremas osas ka juba teada.
Järelikult jätkub ka samalaadne poliitika – kui kellegi sissetulekuid (ma ei räägi saadikute omadest) mingil nõrkusehetkel tõstetaksegi, siis tuleb kohe hädaldada, et sai tehtud rumalus, et keegi jääb nüüd millestki ilma või kuulati mingit ebamugavat seltskonda, kes kogemata kombel ka asjade otsustamise juurde pääses.
Tegelikult tundub, et neid „vigu“ uues valitsuses enam ei korrata ning nt pensionärid võivad oma sissetulekud järgmiseks neljaks aastaks kinnikülmutatuks lugeda. Mis siis, et keskmine pension moodustab täpselt poole sellest, millega inimesel tänapäeva Eestis on võimalik enam-vähem rahuldavalt toime tulla.
On saanud kauniks tavaks rääkida, et pensionärid ei nurise, et võrreldes nt noorte töötutega on neil ikkagi kindel sissetulek, mis siis, et väike. Minu meelest on sellised võrdlused kohatud ja absurdsed. Eesmärk peaks ikka olema, et noored saaksid kodumaal tööd ja töölkäijatel oleks inimväärikas palk. Aga väärikat vanadust peaks võimaldama ka pension.
Kui kogu aeg soiutakse, et raha on vähe, eks hakakem siis kokku arvama, kui palju seda tuulde on pillatud: esimesena tulevad meelde pidevat putitamist vajav Vabadussõja võidusammas ja Saaremaa süvasadam, mis isegi kaubasadamaks ümbervägistatuna ennast ära tasuma ei hakka. Aga karta on, et näiteid läbimõtlematust laristamisest võib tuua peaaegu igast linnast ja vallast.
Kõige eelöeldu valgusel on muidugi vaja rääkida põlvkondade vahetusest – taevas hoidku, kui mõni vana iriseja tähtsatele asjadele liiga ligidale pääseb ja alasti kuningale tähelepanu juhib. Aga meie ministrite küünilisust pensionide tõstmise suhtes ei tasuks unustada. Tänane Eesti Ekspress annab ometi optimistlikku lootust, et Eesti poliitikas võib koita uus algus.
Autor kandideerib riigikogu valimistel sotsiaaldemokraatide nimekirjas.
