Kui paljud tallinlastest, eriti neist kõige uuematest, üldse tunnevad kanti, mis jääb väljapoole nende kodukohta või südalinna? Kui palju huvitub?

Äsja pahandas austatud Jüri Kuuskemaa lasnamäelaste ja mustamäelastega, kes tulevad öist Tallinna vanalinna häirima, aga kas keegi üldse on teinud mingit uurimust, kes on need inimesed, kes tegelikult vanalinlaste öörahu rikuvad, kustkandist tulnud? Kas ainult Mustamäelt ja Lasnamäelt või hoopis Sohost või Klaukkalast?

Kui palju huvitub lasnamäelane ajaloolistest Tallinna kohtadest, kas ta on kuulnud midagi näiteks kunagistest Kalamaja ja Kopli surnuaedadest, vanalinna kummitustest või omaaegsest uhkest Mustamäe basseinide kompleksist? Või mida teab õismäelane või kesklinlane Lasnamäest?

Kuhugi alateadvusse on kinnistunud, et Lasnamäe on nii suur, kole, inimvaenulik ja haaramatu, et teiste linnaosade inimestel pole sealt küll midagi põnevat leida. Kuritegevust on seal küll vähem kui näiteks kesklinnas.

Ja üldse, kes on tegelikult tallinlane? Võibolla on õigem rääkida mustamäelasest või pelgulinlasest jne kui tallinlasest? Võibolla ajad, kus ühte linnaosa eraldasid teisest müürid ja lukustatavad väravad, räägivad selgemat keelt praegusegi aja inimeste salajastest unistustest kui uute aegadega kaasa tulnud totaalne avatus ja vabadus?

Autoga võime ju korduvalt sõita Õismäe ja Lasnamäe vahet, aga mida me autoaknast näeme? Kui paljud on oma kodulinna jalgsi läbi käinud? Iga tänavat mööda kõndinud? Kas on keegi kokku arvestanud, kui palju selleks aega kuluks, et kõik Tallinna uulitsad jalgsi läbi käia?

Mis koht kerkib silme ette kuuldes näiteks Saue, Veduri, Raadiku, Müta, Eevardi või Juhtme tänava nime? Kas seda kõike ongi tarvis teha ja teada? Mida see meile annab, pealegi, elu on ju kiire ja paratamatult muutume üha pealiskaudsemaks ning kodu ei ole mitte linn või linnajagu vaid korrusmaja korter, kus naabritki ei tunne. Nii et aadress risti vastupidine kui omaaegses laulus.

Siiski, üha rohkem on arenemas tallinlase omakandi kodutunne, on tekkinud asumiseltsid ja need muutuvad üha aktiivsemaks. Möödunud nädalavahetusel käisin Uue Maailma tänavate festivalil, mis laupäeval tõepoolest kihas rahvast, samal ajal kui kõrval oli Pelgulinn otsekui välja surnud.

Ilm oli ilus, kõik olid heatujulised ja sõbralikud ja kui palju oli noori! Just noori peresid lastega. Igasse hoovi ja iga müügikoha juurde jätkus publikut. „Vaeste kirjanike maja“ aias etlesid sulerüütlid, nukuteater andis etendusi, tänavanurgal keerles karussell ja väikestele jalgratturitele korraldati parajasti võidusõitu. Kindlasti oli seal ka inimesi teistest linnajagudest.

Pärast lugesin jahmatusega, kuidas keegi kinnisvaramaakler hädaldas, et Uue Maailma hipsterid löövad oma vabameelse käitumisega sealkandis kinnisvara hinnad kohatult madalaks. Eks igaüks näe asju oma mätta otsast.

Uue Maailma Selts on Tallinna üks edukamaid ja enam tähelepanu pälvinud asumiseltse, aga aktiivsete elanikega kante on veelgi. Ent kui palju võetakse asumiseltside inimesi linna juhtimisel ja planeerimisel kuulda?

Normaalne oleks, kui seltsid ja ühingud saaksid õiguse hoopis jõulisemalt ja otsustavamalt osa võtta linna elu kujundamisest, planeeringute aruteludest, oma asumi elanikele oluliste otsuste langetamisest, mitte ei peaks kibestuma sellest, et linnavalitsus nende murest ei hooli või neid piisavalt ei teavita.

Kohalikud ju tunnevad oma kanti kõige paremini, teavad oma inimeste probleeme. Milleks siis lasta ainuotsustajaks kedagi väljastpoolt, kellele üks või teine tänavanimi tegelikult midagi ei ütle, muust rääkimata.

Ja teisalt – peaks ka püüdlema sinnapoole, et Tallinna inimesed tunneksid ühtekuuluvuse tunnet. Kas see on võimalik ja kuidas? Mis linn see Tallinn praegu on? Kas tänapäeval oleks kellelgi põhjust kirjutada nii kaunist igatsuslaulu nagu sõja ajal Tallinnast eemalolnud Edgar Arro „Mulle meenub mu kodulinn Tallinn“?

Mis praegu meenub, kas „Kadrioru kastanite koha“ nagu laulus või katkistel tänavatel loksuva auto valus kiunumine? Ja mis peaks juhtuma, et ühe linnaosa probleemid saaksid kõigi tallinlaste teemaks, et kui vanalinna elanik kurdab oma muresid, siis ülejäänud ei kärata kohe vastuseks, koli minema, kui ei meeldi, vaid üheskoos, viljakas arutelus, mitte õelates kommentaarides püütakse leida paremaid lahendusi.