Maimu Berg: Heaolu sünnitab hoolimatust ja ülbust

 (12)
Maimu Berg: Heaolu sünnitab hoolimatust ja ülbust
Foto: Raivo Juurak---

Soomes Tamperes on palju kenasid punasest tellisest ehitisi – terve omaaegne Finlaysoni tekstiilitööstuse kompleks ehitati 19. sajandil sellest materjalist ja sinna kõrvale juba tänapäeval kerkinud uute majade juures on austusest kunagiste meistrite vastu, eelkõige aga muidugi sobivuse pärast, kasutatud samuti punast tellist. Tihedad ja sirged ühtlase vuugiga müüriread on kõige mõjuvam mälestusmärk ammu põrmuks saanud ehitajatele ning hea ja osava töö väärtusele.

Kadunud töömeheuhkus
Ei tea, kui suur oleks olnud skandaal, kui Finlaysoni tehaste mõne ketrusruumi lagi oleks varsti pärast tehasekompleksi valmimist alla varisenud?

Tallinnaski on nii vanalinnas kui ka südalinnas näha eri ajastute ehitusstiili ja kvaliteeti. Milline ehituskunsti meistriteos on näiteks praegune linnavalitsuse maja Vabaduse väljakul, millel ehitusaastaks 1932! Hästilaotud tellismüüri peidavad krohvi all ka endise teaduste akadeemia instituudi hooned Estonia puiesteel, mis ehitati üles kohe pärast sõda ja mille juures töötas veel ehitajaid, kelle oskused ja töösse suhtumine olid pärit sõjaeelsest ajast. Inimesed, kes olid teadlikud sellest, et töökoht ei ole igavesti kindel ja kõige paremini kindlustab selle tubli töö. Tõelised meistrid olid ja on oma töö üle uhked ning pealiskaudsus ja hoolimatus ei olnud mõeldav.
Ega Sakala keskuski olnud päris ülepeakaela kokku klopsitud. Oma eripärase arhitektuuri ja paekivise kattega oleks see hoone aastate jooksul üha enam väärtust kogunud, aga talle ei antud selleks võimalust. Asemele kerkinud järjekordne „keskus” ei kõnele omanike, otsustajate, projekteerijate ega kahjuks ka mitte ehitajate suurest armastusest oma töö vastu ega ammugi mitte mundriaust. On see tänapäevale sümboolne? 

Loovad inimesed läbi aegade on tunnistanud, et loovusele ei ole midagi ohtlikumat kui liiga hea ja muretu elu. Kas praegu, mil inimeste elamistingimused on lühikese aja jooksul võrratult paranenud, võimalus aega kulutada tohutult suurenenud, võib pidada omamoodi kangelasteks neid, kes sellest hoolimata otsustanud pühendada oma elu loomisele, uurimisele, teadmiste omandamisele ja levitamisele, oma rahva ja riigi omakasupüüdmatule teenimisele? Kellel vajadus luua ületab vajaduse nautida või pigem – kelle jaoks loomine ongi suurim nauding. Kas tõesti võõrutavad igapäevamugavused üha enam inimesi süvenemise, põhjalikkuse, ka loovuse juurest? Kas heaolu sünnitab pealiskaudsust, hoolimatust ja ülbustki?

Kui unustatakse ennast liialt elu nautima, kui kõik tuleb lihtsalt kätte, kui võetakse kõike liiga pinnapealselt ja kergekäeliselt, hooletult, kui ei ole kohustusi või neid lihtsalt ignoreeritakse, siis ei teki ka vastutustunnet, visadust ega püsivust.

Kuidagimoodi elatud elu
Nooruses usutakse sageli, et aega on veel väga palju ja seda jätkub kõigeks, et võidakse lihtsalt tegevusetult unistada või püüda vähima vaevaga läbi lüüa – ning ühel ilusal päeval ollakse täiskasvanud kõige sinna juurde kuuluvaga. Aga et täiskasvanute maailma kuuluvad (või peaksid kuuluma) kõige raskemad ülesanded – tunda kohustusi oma pere, oma lähedaste, oma rahva ja riigi ees ning kanda vastutust oma töö, sõnade ja tegude eest –, see ei pruugi igaühele isegi vanuigi selgeks saada.

Eluga silmitsi seistes asendub enesekindlus ehmatusega, lapsik veendumus, et aega küll ja kõik alles ees, muutub valusaks tõdemuseks, et pool elu elatud, aga korda on saadetud väga vähe. Siis võib juhtuda, et kõigele lüüakse käega – tehakse kuidagimoodi ära oma igapäevatöö ning ka elatakse kuidagimoodi, süvenemata, süüvimata ja endale küsimusi esitamata. Siis on töö lihtsalt üks rahasaamise võimalus, mille üle pole mõtet uhkust tunda ja mille pärast pole vajadust eriliselt pingutada. Nii üks kui ka teine kuulutatakse rumalate pärusmaaks. Muidugi ei kiida selliselt tehtud töö tegijat, ei paku rõõmu tegijale endale ega neile, kellele see tehtud.

Artikli täispikkuses teksti loe Õpetajate Lehest.