Maimu Berg: Et siis ikkagi vorstiputka
Ent raske oli nõustuda sellega, et kunagisel kõlakojal ei osata või ei taheta näha mingit muud funktsiooni kui vorstigrilli oma. Muidugi, häid ideid ei olevat tulnud kuskilt poolt, sest väidetavalt oli eelnevalt korraldatud konkurss parima rendilevõtja leidmiseks, aga huvi oli peaaegu olematu.
Samas ega vist teab kui energiliselt otsitud ega kuulatud ka ning ega osatudki oodata mõnda muud nägemust peale vanalinnas juba traditsiooniks kujunenud söögikoha. Juba konkursi tingimused välistasid igasugu lennukad söögivälised mõtted.
Meenutagem, et Eesti Päevaleht tutvustas neid omal ajal nii: “Kõlakojas tuleb avada aasta ringi töötav toitlustusasutus ühes võimalusega paigaldada suveperioodil välikohvik vastavalt Tallinna õigusaktidele,” seisab kuulutuses, mis pakub pinda alghinnaga 25 krooni ruutmeeter, kohustades kõlakoda oma kuludega renoveerima, sinna kommunikatsioone vedama ja ümbrust hooldama.
Ja ajaleht kommenteeris samas: „Ligi 4500 krooni kuus on sellise asupaiga kohta ilmselt odav, kuid samal ajal peab tulevane üürnik arvestama, et hoone renoveerimisel tuleb järgida rangeid muinsuskaitse reegleid. Kogu kõlakoda tuleb säilitada olemasolevates mõõtmetes, peale- ja juurdeehitusi teha ei tohi.“
Niisiis võime loodetavasti kindlad olla, et kõlakoda restaureeritakse endises ilus, välistatud ei ole siiski aknaavade sulgemine läbipaistva materjaliga. Rendilepingu võitnud Parklinn Grupp OÜ esindaja Jüri Sohharev seletab: „Tahame seal pakkuda saksa grillvorste, mis on päriselt ka Saksamaalt toodud. Kohvik hakkab teenindama turiste, kes on teel Toompealt ja Kiek in de Kökist all-linna. Samuti loodame, et söögikohast kujuneb suvel varjuline lemmikpaipaik kohalikele nagu see oli aastal 1935.“
Loota ju võib, aga igaühele on selge, et vorstiputka ja varjuline lemmikpaik on kaks täiesti erinevat nähtust. Ja vaimusilmas võime juba näha vorste kugistavaid turiste mööda Toompead üles-alla rühkimas, sest ega neil ole tavaliselt aega ”vorstikohvikusse” konutama jääda. Kohalikele lubab kohvik ju vaid varju pakkuda.
Vorstiputka võib muidugi ka kellegi lemmikpaigaks kujuneda ja papptaldrikutelt sinepi või ketšupilaiguga pakutavad bratwurstid nii mõnelegi meelepärased olla, aga omaaegse arhitektuuripärli nii fantaasiavaene ja ühemõtteline kasutamine ei tee küll linnale au.
Kui traditsioonist rääkida, siis ilmselt saab olema keeruline kunagist kõlakoda kõigi muinsuskaitse reeglite kohaselt ennistada, sest eks ”vorstikohvik” vaja ju ka tualette, kraane ja tont teab mida, sest ka euronõudeid tuleb arvestada. Loodame, et rendilevõtja siiski selle keerulise ülesandega kenasti toime tuleb. Hoopiski ei ole aga vorste grillivas ruumis võimalik, nagu siis kui see hoone 1935 valmis sai, kontserte pakkuda ja kena kohvikumuusikat mängida lasta, et linnarahval oleks meeldiv jalutada.
Elavat muusikat küll lubatakse, aga mitte ei oska arvata, kus on see paik, mis kõlakojas vorstisööjatest ja grillijatest moosekantide jaoks vabaks jääb ja missugune on see muusika, mida saksa grillvorstide juurde kuulata. Saksa buršide (live ja otse Saksamaalt,) joogilalulud oleks ju ehk üks võimalus, aga kuhu see meeskoor siis ennast sätib ja kelle rahade eest laulab? Kõige selle peale tahaks teada, kes küll õndsal eesti ajal Harjumäe kõlakoda rahastas, et toona ilma saksa würstcheniteta läbi aeti?
Tänapäeval olnuks ju võimalus ka mõni ”vorstikohvikust” mõistlikum projekt kirjutada ja lootust selle abiga eurorahadele ”küüned taha” saada, aga konkursi tingimused nullisid juba eos igasuguse toitlustamisest väljapoole jääva fantaasia. Hea küll, aga eks seatud raamideski oleks saanud midagi kohvikulikumat ära teha, et Harjumäel oleks hõljunud kohvi ja värskete saiade lõhnad. Võib-olla oleksid tingimused pidanud veelgi rangemad olema?
Praevorsti haisud Eestimaa pealinna esindusväljaku ja -monumendi naabruses? Nojah. Eks vaesus sünnita hullematki. Kunagi ütles omaaegne Tartu peaarhitekt Arnold Matteus temast tehtud portreefilmis, et eestiaegsest Tartust on tal meeles kohvi ja banaanide lõhn. Nõukaaegses nukras kinosaalis istuv publik kuulas seda hardas vaikuses — need aroomid olid ju Tartu linnast tollel sügaval stagna ajal ammu kadunud.
Imetleti vaid vana arhitekti, muide Vabadussõjas võidelnu, ja muidugi ka filmitegijate julgust selliseid meenutusi filmi sisse jätta. Kust leitaks tänapäeval see julge mees, kes maitsetusele piiri ja rahaahnusele jala taha söandaks panna?
Üks rong on jälle läinud, aga küll me ära harjume. Nagu Viru keskusega. Nagu Solarisega. Lõpuks hakkab vaat et meeldimagi…
Autor avaldab siin isiklikke seisukohti.
