Mahvalda: Welcome to Kadriorg, Evelin

 (170)

Eesti sai uue presidendi, aga mitte ainult. Koos uue presidendiga saime ka uue presidendiproua, kes on hoopis teist masti naine kui Ingrid Rüütel või Helle Meri. Nii noort ja jõulist naist pole Kadriorus pikki aastaid nähtud!

Kui ma neid valimisi telekast vaatasin ja Evelini näidati, siis mulle tundus kogu aeg, et ta hakkab kohe nutma. Nüüd, mõtlesin, kui 174. hääl loetud sai, nüüd! Ja kohe imestasin, et ei hakanudki, nii veekalkvel olid ta silmad kogu aeg. Ma ise küll nutsin natuke. Mitte suurest õnnest või et Ilves mulle nii tohutult meeldiks, aga no lihtsalt, pingelangusest. Sest pinge oli suur, oli ju.

Musi andis Evelin mehele küll ilusti. Mul küll ette ei tule, et ma oleksin Ingrid ja Arnold Rüütlit eales suudlemas näinud. Ja ega Lennart ja Helle Merist ka midagi säärast ei meenu. Sellega tegi Evelin minu arust Eesti poliitikas ajalugu. Loodetavasti võime presidendipaari sagedasti suudlemas näha. Ja mõelge, neil sünnib kindlasti veel lapsi! See on esimest korda taasiseseisvnud Eesti ajaloos, mil presidendiks on tõesti elujõuline mees. Ja tema kõrval fertiilne naine.

Ega tal muidugi kerge olema ei saa. Ikka hakatakse Helle ja Ingridiga võrdlema. Ja mis temaga seoses kõigepealt meelde tuleb? Welcome to Estonia muidugi. Avalikkus pidas projekti nurjunuks ja irvitab selle üle siiamaani. Miljonid pandi magama, aga tulemuseks oli mingi ebamäärane lärakas selle welcome’iga.  — Tegelikult see projekt muidugi ainult seda lärakat ei tähendanud ja Evelini mõnitati täiesti ilmaasjata. Mina näiteks nägin ühte teist plakatit ka linnas. Paremaks muutumise maa, või mis ta oligi.

Teine asi, mis kohe meelde tuleb, on pressinõukogusse kaebamine ja pika ninaga jäämine. Mäletate küll, ükskord oli Arteris mingi vestlusring, kus hinnati meespoliitikuid, ning Ilvese kohta seisis seal: “Jättis maha vana targa naise kahe lapsega ja võttis uue, noorema. USA poliitikas tehtaks selle eest ata-ata. Ja see Evelini ürgema-värk on nii lõpmata võlts — mees, põgene.”

Selle peale kaotas Evelin närvid ja kaebas, aga kasu polnud midagi. Ajakirjanikele ei teinud keegi ata-ata, kuigi minu arust oleks võinud küll. Mis nad siis ilguvad pereväärtuste üle, ise ei oska ei pitsi kududa ega leiba küpsetada.

No vaat, ja leiva küpsetamine ongi see kolmas asi, mis Eveliniga kohe seostub. Seda leiba pani ta Toomasele Brüsselisse ka kaasa ja kõigile maitses kangesti. Mõelge ise, kui armas see oleks, kui Kadrioru ümber sooja leiva hõng hõljuma hakkaks. Ma arvan, väliskülalised oleksid imestusest käpuli, kui selgub, et presidendiproua teeb ise leiba.

Ma täpselt ei mäleta, kes see ilkuja oli, vist mingi moekunstnik, et Evelinil ei sobiks tema kehakaalu arvestades üldse söömisest rääkidagi. Et see üldse ei lähe, kuidas ta naistekates leivateoõpetusi jagab. No ei maksa nii õel ka olla. Ja Evelinil on ju poliitilised seisukohad ka täiesti olemas. Üksvahe ta kirjutas Päevalehes täitsa usinasti. Mõned küll arvasid, et ega ta ise ei kirjutanud, küllap Toomas tegi valmis, aga mina seda ei usu. Lihtsalt kadedad on need, kes arvavad, et naine oma peaga mõelda ei suuda.

Nojah, aga mine tea, äkki Evelin ei koligi Kadriorgu? Sest mis siis sellest Ärma talust saab. Ilma perenaiseta läheb ju taluelu hukka, kindel see. Äkki jääbki sinna maale? Ta ju harjunud ka üksi magama jääma, sest paljuke seda Toomast siis ikka näha oli Brüsseli-aegadel. Mina igatahes loodan, et ta tuleb Tallinna.

See vist kombeks ei ole, aga minu meelest võiks presidendiprouale algatuseks sada kriitikavaba päeva anda. Sest ega see pole niisama: kuskilt Mulgimaa talust presidendilossi kolida. Ja ega teie ju ka kohe hambaid valgendama ei tormaks ja kaalujälgijaks hakkaks, kui teie mees presidendiks kandideerib. Enne olgu asi kindel. Noh, nüüd siis on. Andkem Evelinile aega end sisse seada ja hästi tunda.