Mahvalda: Poliitikute kahtlased kaimud

Vanemate patud pidavat laste kätte nuheldama. Tõsi ta vist on, aga pattude nuhtlemine ei käi ainult põlvkonnast põlvkonda, vaid ka ühe põlvkonna piires. Kui mõnel tuntud isikul on mõni vähem tuntud õde või vend, siis võib kindel olla, et ühel ilusal päeval leitakse ta Kapa-Kohilast üles ja taritakse telekaamera ette — või vähemalt tehakse temast ajalehelugu, kindlasti pildiga, ja kindlasti küsitakse seda, mis ta oma kuulsamast hõimlasest arvab.

Alles see oli, kui me kõik saime imestada, et kuidas küll meie paduparempoolse valitsuse juhil nii paduvasakpoolne õde on. Mitte et see ammu teada poleks olnud. No vaat, kirjutas siis keskerakondlane Eve Osa Harjumaas — praegu ta eriti kuulus ajakirjanik pole, aga nõukaajal teati tema nime paremini, ta oli Noorte Hääles isegi osakonnajuhataja –, et tema vennas Andrus saab ilmaasjadest täiesti valesti aru. Tõnismäe kuju teisaldamises ei näe Osa mingit kangelaslikkust ega isegi sirgeselgsust — malakat saavad kõik need rumalad rahvuslased, kes oma viha “ühele tootemile” suunavad.

Kui see Eve Osa Ansipi õde ei oleks, siis oleks ju täiesti kama kaks, mis ta kirjutab, eksju. Aga nüüd: kõik loevad, lingutavad kõrvu ja mõtlevad: oijah, ühe isa-ema lapsed, aga näe, mis saatus teeb, kuuluvad teised vaenujalal olevatesse erakondadesse. Meenutatakse halvemaid aegu, kui praegune ongi, tuletatakse meelde, et kord sõdis vend vennaga ja põhimõtete nimel võisid ühe pere liikmetest verivaenlased saada. Nojah, võiks mõelda, et kunagi ei olnud Eve ja Andruse vastuolud nii suured. Ansipil teatavasti on selja taga punane minevik, millest ta eriti rääkida ei taha.

Noh, viimati leiti siis ka Savisaare õde üles. Huvitav, miks seda varem pole tehtud, eksklusiiv olnuks garanteeritud. Tegelikult, eks kindlasti on proovitud. Usun, et ühe mõne väljaande reporterid on Vastse-Kuuste postkontori ümber palju kordi luusimas käinud, kingatallad maja ümber kondamisest läbi kulutanud ja kaasa võetud võileibu kohalike tuvidega jaganud, ent saanud alati ühe ja sama vastuse: ei, ei, Edgarile see ei meeldiks.

Aga näe, Vesti Dnja sai Koidula Frolovilt intervjuu naksti kätte — ja veel missuguse. Koidula rääkis veenvalt, et kõigis hädades ei saa nõukogude võimu süüdistada. Kõneles isegi Edgari lapsepõlvest: olnud teine hea poiss, lugenud palju raamatuid ega olevat eriti ulakust teinud. Juba väiksest peale olnud Edgari „õudne tahtejõud“. Viimaks soovitas Koidula vennal poliitikast tagasi tõmbuda, sest poliitika olevat väga ebatervislik. — Me kõik mäletame veel, kuidas Edgaril infarkt oli ja kui raskeks kujunes taastumine. Poliitika on ebatervislik, Koidulal on tuline õigus.

Enno Tammer pühendas Savisaare sugupuu uurimisele palju unetuid öid, suitsetas hirmsa hulga sigarette ja jõi liitrite viisi kohvi, et esitada oma versioon Savisaare päritolu kohta. Temal kohe on Savisaartega omad arved, seda rongaemapulli ju mäletate ka, eksju? Kuulutati teine ju lausa kriminaalkurjategijaks. No vaat, Tammer püüdis tõestada, et Savisaar on venelane. Et Elmar Savisaar ei saanud ikka Edgari isa olla, sest Savisaar sündis teatavasti Harku naistevanglas 31. mail 1950, aga Elmar vahistati juba 8. augustil 1949. Tammer olevat isegi naistearstidega nõu pidanud! Eks ta ole, ega see teadmine, et rasedus kestab üldjuhul 40 nädalat, ei pruugi ju nii levinud olla.

Enne seda, kui Ilves hakkas presidendiks saama, tuulati ka tema sugupuu põhjalikult läbi. Selle töö võttis ette praeguseks peatoimetajata jäänud Kesknädal, mille põhjaliku uurimistöö tulemusena kuulsime me esimest korda kariimidest. Ja muidugi ei jätnud „rahva poliitikaleht“ tõstatamata küsimust, kas Ilves mitte hoopis venelane ei ole. Põhjust andis Ilves ise: rääkis ta ju ajalehele Vesti Nedeli lahkesti oma vene juurtest. Seal kuulutas ta, et eesti keeltki hakkas ta rääkima vene aktsendiga, et tema vanaema Aleksandra Tšistoganova oli abielus eestlase Peeter Rebasega, ja et tänu nendele vene juurtele tunneb ta Nabokovi loomingut paremini kui ühegi eesti kirjaniku oma.

Ja nagu sellest veel oleks vähe olnud: Kesknädal tõi avalikkuse ette ka tõsiasja, et Ilvese vend on homoseksuaal. Tolle loo ilmumise ajal olnuvat internetis veel kättesaadav foto, millel Andy Ilves suudleb homoparaadil kedagi Tom Tymstone’i. Pilti ennast mul praegu enam leida ei õnnestunud, küll on aga kättesaadav Rick Gerharteri fotode nimekiri, milles seisab ka kõnealuse pildi allkiri.

Ega Arnold Rüütlilgi paremini läinud. Paar aastat tagasi levitas üks vene ajaleht kuulujuttu, et Rüütlil olevat Peterburis sohipoeg. Tol korral näitas Rüütel üle erakordset sirgeselgsust ja otsekohesust ning teatas, et kui mula ei lõpe, siis läheb ta kohtusse. Ilmselt oligi mula, sest midagi tõestada ei suudetud ja ajalehed jäid vait.

Pärast kadriorgiad aga otsiti mäletavasti üles Rüütlite tütar. Enne lossipidusid järgis ajakirjandus vaikivat kokkulepet, et ei uurita seda, miks kasvatavad Rüütlid oma lapselapsi, kui nondel on ometi ema, tegelikult ka isa olemas. Pärast orgiaid aga tariti kaamerate ette laste ema Maris Leif, kes rääkis, missuguseid näguripäevi on presidendipaari tütar nägema pidanud — ning et lapsed elavat lossis selle pärast, et emal pole, mida neile süüa anda. Leifil oli oma vanemate kohta öelda palju raskeid sõnu: et ta on perekonnast välja heidetud, hulluks tembeldatud. Pärast selgus siiski, et Leif on siiski vanemate rikkusest osa saanud, peamiselt kinnisvara näol, aga see ilmselt armastusest ilmajäämise kibedust ei leevendanud.

Seda oli tõeliselt valus vaadata ja kuulata ja paljud meist küsisid, kas seda kõige oli vaja. Või mida me hakkame peale teadmisega, et praeguse presidendi vend on homoseksuaal? Mida muudaks lõplik kinnitus, et Savisaar on venelane? Ilmselt mitte kuigi palju. Kas meil on vaja teada tipp-poliitikute päritolu ning seda, millega tegelevad nende õed ja vennad, lapsed ja kõik teised sugulased ning kas suguvõsas leidub poolemeelseid?

Vastus on ei ja jaa. Ühelt poolt on poliitikutel nagu meil kõigil õigus eraelule ja privaatsususele. Tõsiasi on ju see, et mitte keegi ei saa vastutada oma õe-venna seksuaalse orientatsiooni eest ega tasakaalutute sugulaste eest. Teiselt poolt: tipp-poliitikute suhtes kehtib kõrgendatud avalik huvi. Meil on õigus õigus nende kohta võimalikult palju teada.

Ent palju lihtsam oleks, kui poliitikud ise seda avalikku huvi enda suhtes paremini teadvustaksid ja ise neist asjadest lahtise tekstiga räägiksid. Siis ei peaks ajakirjandus nende musta pesu pesema ja avalik huvi vaibuks palju kiiremini.

Rääkigu, jah, parem ise, niikuinii nuhivad välja.