Mahvalda: Mu tripper, mu paranoia

Ühel ilusal päeval lähete te autoregistrikeskusse oma juhiluba uuendama. Tädike vaatab teid tähelepanelikult üle prillide, klõbistab natuke klahve, prindib paberi välja — ja ulatab teile hoopiski kutse suguhaiguste arsti juurde. Et te kontrolliksite, ega ometi teie aasta eest põetud tripper uuesti välja löönud ei ole.

Teid haarab loomulikult paanika. Kui sellele prillidega vanaeidele autoregistrikeskuses on teada, et te tõite viimati soojal maal puhkamast tulles tripperi kaasa, siis äkki teab seda ka teie tööandja? Mu jumal, edutamine on ukse ees, uus tööleping vormistatud, ainult allkirjad veel puudu… Mis nüüd saab? Ja kuidas see võimalik on?

Sõjaväes olete käinud? Ei ole, eks. Saite kuskilt mingi paberi, mäletate? No vaat. Nüüd ongi käes. Ei midagi erilist. Kui kutsealuste andmebaas seotakse autoregistrikeskuse, rahvastikuregistri, hariduse infosüsteemi ja e-haiguslooga, nagu sõjaväeteenistusest kõrvalehoidjate pitsitamiseks on kavas teha, siis pole kõnealune lugu sugugi võimatu. — Pigem aga on siiski tõenäoline, et kunagi väeteenistusest kõrvalehiilinu jääb autoregistrikeskuses või näiteks relvaluba taotledes vahele paranoia, skisofreenia või mõne vähemat masti vaimse tõvega, mis erinevalt tripperist autot juhtida ei lase.

Praegu on lõplikult otsustamata, kas suguhaigused digitaalsesse terviselukku kuuluma hakkavad või mitte — ja kui hakkavad, siis kas muudel arstidel sellekohastele andmetele ligipääs on. Praegu kasutatakse ligipääsupiirangut nimelt sugu- ja vaimuhaiguste puhul. Hullu või hullu mänginu kohta jääb juba praegu e-terviselukku märk maha igal juhul.

Arstid soovivad, et iga eriala tohter pääseks ligi kõigile tervist puudutavatele andmetele. Täitsa arusaadav ka: kui te olete põdenud süüfilist ja seda oma psühhiaatri eest varjate, siis vaevalt küll ta teid aidata saab. — Aga inimestele hakkab selle põhimõtte juures miski ometi vastu. Ja see on täpselt samamoodi arusaadav.

Kui riik teatab teie vaimuhaigusest autoregistrikeskusele, siis on asi ju põhimõtteliselt õige. Selge see, et hullusid ei tohi rooli lasta. Aga kui sealsamas e-haigusloos on kirjas ka kunagine trihhomonoos? Kas on ikka kindel, et see info ARK-i ei jõua? ARK-i see ehk ei huvita ka, aga oletame, et sealsamas töötab mõni minu tuttav, kes seda mitte mingil juhul teada ei tohi. Ja muud asjad? Kas ma näiteks ülikooli saan astuda, kui ma olen süüfilist põdenud — või pean enne vastuvõtukomisjonile või kurat teab kellele tõestama hakkama, et see mulle pole ajude peale hakanud? Kas ma korterit saan osta ja müüa, ilma et minu kunagised suguhaigused laiemalt teatavaks saaksid?

Ministeeriumiametnikud väidavad selle peale kindlasti, et mingi suvaline ARK-i mutike ei saa iialgi teie suguhaigustes sobrada. Et otse haiguslukku neid ei lasta ja üleüldse jõuavad keskusse ainult need andmed, mis vaja. Hoidke aga oma tripper rahus endale. Aga suvaline registratuuritädi polikliinikus, kas tema saab? Ainult arst? Aga õde? Aga äkki lobiseb too arsti abistav õde seda oma vennale, kes on juhuslikult minu teine mees? Neid lugusid on ju küllalt olnud, et delikaatseid andmeid vahivad suvaliselt uudishimulikud, kellel on juhtumisi sellele või teisele registrile ligipääs.

Olen juba praegu vahel netis mõnd avaldust või deklaratsiooni täites imestanud, et näe, et ega endal midagi teha ei tulegi, kõik on juba teada. Kõik andmed on juba minu eest kirja pandud.  — Hea küll, küll see e-terviseloole ligipääsemise asi kuidagi ära otsustatakse ja küllap mingi mõistlik kompromiss leitakse. Vaevalt nad pangale ja maksuametile minu haigustest teada annavad. Aga ikkagi: äkki annavad ka, kui näiteks HIV peaks olema — see kindlasti panka huvitab, eriti kui tegemist on laenuvõtjaga.

Tegelikult on küsimus hoopis selles, et kui kõik andmed on digitaalsed ja ideaalis omavahel seotud, siis on nad erakordselt haavatavad. Tuleb aga uus Imre Perli — ja tehtud ongi. Kelle kätte häkitud andmed sattuda võivad ja mida kõike nendega peale saab hakata, selle õudusunenäo võite teie minu eest kirja panna.