Oja avaldas 6. aprilli Eesti Päevalehes kirjutise, milles soovitab sotsiaaldemokraat Marianne Mikkol sookvootidest jahumise asemel tegelda sotsiaalprobleemidega, eelkõige rahva vaimse tervisega. Sest mitte naiste alaesindatus poliitikas ei ole Oja hinnangul tõeline probleem, vaid hoopis see, et inimesed on nii tohutumas stressis.

Konkreetsemalt saadab Oja Mikko hullumajja, Seewaldisse. Et muutku parem elu seal ja teistes “asutustes” elamisväärsemaks. Oja hoiatab, et sellistesse majadesse võib sattuda igaüks meist: “Vaid väike eluvääratus ja igaüks võib end leida olukorrast, kus ilma kõrvalise abita enam hakkama ei saa.”

Ega mina muidugi ei tea, miks Ojal need hullud südame peal on. Elu aga näitab, et igaüks kõneleb eelkõige sellest, kust tal endal king pigistab. Ei tea, kas ka Oja ennast vaevab stress ja hirm hullumajasse sattuda? Võimalik, sest tema tsiteeritavatel andmetel kannatab stressi all 87 protsenti Eesti elanikkonnast. Mine tea, äkki tahtis Oja ise Seewaldis väheke puhata ja ilmaelust rahu saada, aga näe, ei võetud, sest raha ei ole ja ehk pole häda nii suur.

Oja depressioon on isegi ülimalt tõenäoline, sest — te ju mäletate küll, kuidas ta põhjendas oma rusikatega vehkimist autopesulas? Eesti elu olevat nii hukas, et sõnad saavad lihtsalt otsa. No aga mis oleks veel hirmsam ühe lõugadega leiba teeniva mehe jaoks kui see, et sõnad otsa saavad? Midagi kurvemat ei saagi ju olla. Ja ega inimene, kes ennast hästi tunneb, heast peast ju teisele kallale ei lähe. Kurjaks saab ikka see, kellel on kurb.

Ilmne paistab olevat ka see, et meest vaevab kadedus. Sest muidugi pälvis Mikko oma ettepanekuga tähelepanu, ja nagu Ojagi märgib, kaasneb sellega “glamuur, “self-made-woman´i” maine, klantspildid pereajakirjades, ennastkiitvad intervjuud, edu ja kuulsus”. — Mis klantspiltidesse ja intervjuudesse puutub, siis see on Ojale tegelikult ju täiesti kättesaadav. Pruugib tal vaid jätta ajakirjanik v…u saatmata, kohe tehaksegi temast lugu. Pruugib tal vaid jätta kõne katkestamata, ja küllap antakse talle rohkem leheruumi.

Kadedaks teeb Oja ka Mikko enesekindlus. See on muide tõesti kadestamisväärne, ma kuulan ka Mikko ülesastumisi alati, suu lahti ja hing kinni. Kui tal veel hea meik ka on, siis ma olen imetlusest täiesti koomas. Ja et ta juba Poul Nyrup Rasmusseni on oma nõusse saanud, see jätab ikka väga tegija mulje, kas pole.

Olgu siinkohal öeldud, et minu arust on sookvoodid täielik jura. Mul oleks küll mark maani, kui keegi mind mis iganes kogusse valiks paljalt selle pärast, et mul käib iga kuu menstruatsioon ja mul on võime lapsi ilmale tuua. Jutt naiselikust stiilist poliitikas, mis olevat “kaasavam ja konsulteerivam”, ei veena mind sugugi. Poliitika pole ei emane ega isane. Kui naised oleksid nii head poliitikud, nagu Mikko ja need teised väidavad, küll neid siis ka valitaks. Ja küllap hakataksegi rohkem valima, lausa ilma sookvootideta.

Aga vaat sinna hullumajasse võiksid Mikko ja Oja koos minna. Mikko võiks hulludele hügieenisidemeid jagada ning kõnelda naiseksolemise võlust ja valust. Oja jälle võiks ette kanda paremaid palu Ärapanija varasalvest, aga parem veel — Kreisiraadio aegadest. Kahte nii ilusat ja tarka inimest nähes leebuksid hullud kindlasti. Märatsejad rahuneksid tasapisi, vähem segased aga hakkaksid kohe normaalseks. Mõlema poliitilisele karjäärile — küll te näete, Oja läheb poliitikasse, teda ju oodatakse seal — on sellest kõvasti kasu. Eesti rahva vaimsest tervisest rääkimata.