Mahvalda: Lollid kanad, jätke Mailis rahule!
Ärge nüüd siis kohe ka valesti aru saage: lapsega kolm aastat kodus olemises pole midagi halba. Minagi olen selle poolt, et last võimaluse korral mitte sõime panna. Peamine on aga ikkagi see, et kui naine otsustab lastega koju jääda, siis peab see ka talle endale rahuldust pakkuma. Seda esiteks. Ja teiseks: pere materiaalne seis peab seda võimaldama. Kolm aastat kodus istuda, ise näost halliks minna, päevast päeva mehe kallal vinguda ja lapsele rahapuuduse pärast ainult kaerahelbeputru sööta on kuritegelik.
Muidugi — mitte ainsatki päeva lapseootuspuhkusel olla ja kohe pärast sünnitust tööle hakata nagu Mailis Reps on absoluutselt uus tase. Reps, nagu mäletate, tõi poja ilmale 2004. aasta aprillis. Siis tunnistas ta SL Õhtulehele, et oli ikka raske küll. “See on nii raske, et võrdlust ei olegi…” sõnas ta siis. Ajakirjandusest on jäänud mulje (täpselt ma muidugi ei tea), et Richard sai isegi rinnapiima, kuigi teda tassiti juba neljapäevasena Riigikogu istungile. Vastsündinud Elizabethil rinnapiimalootust ilmselt ei ole, sest “ministeerium tahab juhtimist” (kuigi mine tea!).
Jah, kindlasti pole see lapsele parim. Ja ma ütlen ausalt: mina Mailise-sugust naist endale emaks ei tahaks. — Aga vaadakem ka asja teiselt poolt: tema valik pole kerge otsus. Te, naised, tuletage meelde, milleks te ise olite võimelised neli päeva pärast lapse ilmaletoomist. Mina igatahes olin pärast esimest sünnitust kuu aega nagu laksu all, ei jaganud maast ega ilmast. Pealegi nägin ma niivõrd loppis ja kottis välja, et ma poleks julgenud isegi mitte ümber nurga poodi minna, ammugi siis Riigikogu istungile. Teise lapse sünni järel, tõsi, läks elu kohe edasi sealt, kus pooleli jäi. Aga teie mõelge enne järele, kas teie ise suudaksite seda, mis Mailis, ja siis hakake kisama.
Ja tegelikult, mine tea, kui palju siin Repsi enda valikut üldse on. Sest keda on Keskerakonnal ministriks panna, kui Reps tõepoolest otsustaks titega koju jääda? Reps on teist korda minister paljalt selle pärast, et Keskerakonnal ei ole paremat võtta. Ja kui ikka Edgar ei luba, kuidas siis saab Mailis koju jääda.
Nii et kui Repsi üldse millegi eest hurjutada, siis selle eest, et ta on, noh, ütleme, keskpärane minister. Sest mis on esimene asi, mis temaga seoses meelde tuleb? Mulle meenub kõigepealt igatahes surematu lugu sellest, kuidas Mailis Reps puu otsast alla kukkus, sest saagis oksa, millel ise istus.
Ja teiseks loomulikult see Marimaa-skandaal. Aga sellel on nüüd, tagantjärele vaadates, ka teine pool. Sellal kui kogu see asi juhtus — ja viis see ju lõpuks umbusaldamiseni –, oli Mailis ju juba rase. Algus ongi just see aeg, kus süda on paha ja pea käib ringi. Võib-olla oli ta just enne oma sisikonna välja öökinud, enne kui seal Marimaal hakkas segast panema. Naised, te ju mäletate neid hetki vetsupotti kallistades? Mäletate, mehed, missuguseid stseene teie naine korraldas, kui ta rase oli?
Reps, näe, elas umbusalduse üle ja jäi tookord ametisse. On ametis tänase päevani. Ja kuigi ta peale tasuta koolitoidu eest seismise suurt muuga eriti silma ei paista, ei ole ta ministeeriumi vähemasti Riiga kolinud. Aga mis peamine — Reps ei pugenud kogu tolle umbusaldusjandi ajal ega hiljem oma raseduse varju. Ta ei kaevelnud kordagi, ei toonud lapseootust oma vigade õigustuseks ette. Kas võivad kõik need tublid, kolm aastat imetanud ja X aastat lastega kodus istunud naised enda kohta sama väita?
Mina kavatsen küll ka teisele lapsele vähemalt aasta rinda anda ja temaga poolteist aastat kodus olla, aga mina ei ole ka minister, keskerakondlane ega Mailis Reps. Sellegipoolest leian ma, et sellekohased otsused on iga naise enda asi ja siin pole kellelgi teisel poolt sõnagi kobiseda. Vait, teie kõik, kellest iial ei saa isegi mitte keskpärast ministrit!
