Mahv kanepit ja surm süstla otsas?
Peale klubides mõnda aega ringi hängimist võtsin ühendust mõne peokorraldaja, DJ-ga ja sagedaste külastajatega, kes hiljem tutvustasid mind teistele. Saime kokku, rääkisisme juttu, mille ma salvestasin. Ma ei keskendunud kuigipalju uimastitele, küsisin rohkem klubi, muusika, DJ-de ja stiili kohta. Valdavalt rääkisid kõik mulle hea meelega oma lemmikmuusikast, seltskonnast ja pidudest, aga ei häbenenud ka jagada muljeid uimastikogemustest, kui neid oli.
Minu kogemus on, et kui “jää murda”, inimesega kontakt saada, jutustavad inimesed peaaegu alati hea meelega. See on tegelikult võimalus rääkida endale tähtsatest ajadest tänuväärsele kuulajale. Selle uurimuse ajal lihtsustas suhtlemist ka see, et nautisin klubipidusid ja sealset muusikat. Intervjuude ajal tundsid vestluspartnerid end minuga mugavalt, sest olime sageli varem ühistel üritustel kohtunud.
Mis teha, elu on selline
Kuigi analüüs uimastite tarvitamisest moodustas vaid väikese osa uurimusest, osutusin üheksakümnendate lõpus üheks väheseks noorematest sotsioloogidest, kes sellel teemal midagi kirjutanud oli. Kuivõrd sel ajal hakkas kujunema Eesti uimastipoliitika ja muude asjade seas eraldati raha ka uurimustele antud teemadel, sain pakkumise jääda teadurina valdavalt uimastiuuringute peale.
Järgmine suurem kvalitatiivne uurimus oli Narva noortest. Ka seekord olid uimastid väike osa muude teemade kõrval. Uimasteid tarvitavad teismelised, kellega kohtusin olid aga väga erinevad klubi-inimestest, kes aegajalt kanepit või ecstasyt tarvitasid. Ma kuulsin masendavaid lugusid vaesusest, perevägivallast, seksuaalsest ahistamisest ja heroiinisõltuvusest. Kõige rohkem vapustas mind ühe 17-aastase tüdruku jutt sellest, kuidas “ikka juhtub”, et vanemad jäävad joomingu ajal magama ning sõbrad vägistavad nende alaealisi lapsi, kuigi “prostitsiooni Narvas ei ole” pakuvad 12-aastased “loomulikult” oma keha suitsu, õlle ja uimasti eest. “Ei, see ei meeldi mulle eriti, aga mis teha, elu on selline”. Olles üles kasvanud sellises keskkonnas, ei teadnud see tüdruk, et elu tegelikult ei ole alati selline.
Kohalikud kunstnikud ja kanep
Neid kahte uurimust tehes tajusin eriti teravalt sotsiaalse ümbruse mõju isiku elustiilile ja valikutele ning muude asjade hulgas ka uimastite tarvitamisele. Sealt sündis ka idee doktoritööks — uurida sotsiaalse konteksti mõju mõnuainete kasutamisele.
Kuivõrd selleks ajaks olin teemadega tegelenud juba aastaid, oli mul ka mõningane ülevaade erinevatest tarbijatest Eestis ning “uimastitarvitajate kultuure” uurima hakates oli plaan võrrelda erinevaid rühmi, kelle elu osaks suuremal või väiksemal määral olid uimastid.
Alustasin kunstiga seotud Tallinna noortest, kes kanepit suitsetavad. Mõningaid intervjueeritavaid tundsin varem klubidest, aga valdavalt tutvustas meid teineteistele üks minu kunstnikust sõber. See osa tööst sujus kõige lihtsamini. Nad olid valdavalt vähemalt kuulnud minu tööst klubikultuuri teemal, tajusid mind võrdlemisi usaldusväärse inimesena ega näinud mingit probleemi mulle oma elust jutustamisel. Lisaks mõnetunnistele intervjuudele, mis toimusid harilikult kas minu või siis vastaja kodus, käisin ma nii palju kui mind kutsuti ka nende pidudel ja olengutel.
Narva heroiinikud
Järgmisena sõitsin uuesti Narva ning proovisin kontakti leida sealsete heroiinitarvitajatega. Seekord ei tahtnud ma otsida intervjueeritavaid rehabilitatsiooniasutuste ja muude organisatsioonide kaudu, vaid paremate tulemuste lootuses proovisin sõlmida otsekontakte. Esimesed päevad möödusid tulutult. Kuigi palkasin enesele abilise, kellega vastavates kohtades ringi jõlkusime ning kes tegi narkomaanidele ettepanekuid minuga rääkida, ei soostunud keegi. Mingist sotsioloogi-jutust ei saanud nad suurt aru ja kahtlustasid, et olen kuidagi ikka seotud politseiga. Mind aitas hiljem üks kohalik eesti poiss, kes teadis väikses kohas ka heroiinitarvitajaid mingite sidemete kaudu — venna klassivend, kellegi majanaaber jne.
Esimene intervjueeritav, elujõuline muusikahuviline noormees, kellest teises kohas ja tingimustes sündinuna oleks võib-olla saanud popstaar, keeldus algul diktofonile rääkimast. Peale paaritunnist vestlus tegi aga ise ettepaneku järgmisel päeval uuesti kohtuda. Vestluse käigus hakkas ta mind usaldama ning ei olnud enam lindistamise vastu. Suures osas tänu tema soovitustele “normaalne naine, temaga võib rääkida küll” läks mul hiljem kontaktide loomine kergemini. Endiselt jäi küll kõigile pisut segaseks, miks ma nendega suhelda tahan. Seletasin, et soovin saada professoriks, enne aga pean kirjutama raamatu ja olen valinud, et kirjutan neist. Võimalus mind aidata muutis uimastitarvitajad, kellel on harva võimalus abistaja rollis olla, abivalmiks ja sõbralikuks.
Tartu tabletiinimesed
Tartus uurisin noori inimesi, kes kasutasid peamiselt amfetamiini ja ecstasyt, ning kellest osal oli uimastite pärast suuri isiklikke probleeme olnud. Kohtusin mõne heast perekonnast noorega, kes uimastite tarvitamiselt läksid üle vahendamisele, hakkasid igapäevaselt süstima ning langesid ülikoolist välja. Lihtsustatud teadustöö eesmärgi seletamine Narvas vastandus selgitusele, mida andsin Tartus, kus kõik täpselt teadsid ja hindasid doktoritöö tähendust.
Mõistagi ei lõppe uurimus intervjuude tegemisega, vaid sealt alles töö algab. Üleskirjutatud intervjuud kodeerisin teemade järgi — esmalt iga intervjuu eraldi, siis määratlesin samad teemad kõigi intervjueeritavate lõikes, tõstes üldistustaset nii kaua, kuni tulid esile kõige olulisemad punktid, millele hiljem kirjutades keskendusin. Kui esimese uurimuse puhul tuli mul õnnelik mõte muuta igav lõputöö kirjutamine teemaga lõbusaks, siis hiljem viis sotsiaalne tellimus mind järjest valusamate ja traagilisemate teemade juurde. Kui klubikultuuris ei olnud ma ainult uurija, vaid mingil määral ka osaleja, siis suhtlemine marginaliseerunud opiaatide tarvitajatega polnud mulle sama lihtne ja loomulik. Samas ei kartnud ega kritiseerinud ma neid. Kuigi intervjueeritavate jutustused sisaldasid mulle vastuvõetamatuid seiku, ei tahtnud ma neid hukka mõista. Peale selle, erinevaid inimesi intervjueerides oli mul alati väike kahtlus, et kui oleksin 17-aastane ja elaksin ses keskkonnas, võiksin ise olla intervjueeritav.
Uimastid: kes, kuidas ja miks?
Ma olen jaganud uimastitarvitamise Eestis kaheks võrdlemisi erineva algpõhjusega nähtuseks. Osa noori läheb kaasa 1990. aastate noorsookultuuri lainega, neist saavad tõnäoliselt meelelahutuslikud tarvitajad. Eraldi olen vaadelnud noori marginaliseerunud kogukondadest, kellele uimasti on peaaegu ainus kättesaadav lõbustusvahend.
Meelelahutusliku tarvitaja jaoks on uimastid pigem osa vabast ajast ja peoõhtust ega sega tööd ja õppimist, ei põhjusta otsest füüsilist või sotsiaalset kahju — selline tarvitaja ei ole uimastisõltuvuses. Probleemseks uimastitarvitamiseks peetakse peamiselt veenisisest süstimist või pikaajalist ja regulaarset opiaatide, kokaiini või amfetamiini kasutamist. Uimastitarvitamist võib pidada probleemseks, kui inimene hakkab uimasteid kasutama tööajal ja kui uimastid mõjutavad negatiivselt igapäevategevust. Probleemse kasutaja iseloomulik omadus on kontrolli kadu ja enese tajumine sõltlasena.
Rahvusvahelise klubikultuuri seost ühekskümnendate uimastitarvitamislainega on täheldatud paljudes riikides. Eestis oli mitme asjaolu kokkulangemisel uimastite levik suurem kui paljudes teistes maades, eriti Põhjamaades. Olulisimad mõjutajad on minu hinnangul avatud suhtumine läänelikku elustiili, mille osana uimasteid tajuti, nende kerge kättesaadav (Eesti on oluline transiidi- ja tänaseks ka tootjamaa) ning Nõukogude ajast pärinev tolerantne suhtumine seaduserikkumisse. Uurimuses tõin näited eri uimastitarvitajate kultuuridest, kus valitsevad erinevad normid ja arusaamad ning uimastitarvitamist reguleerivad rituaalid ja hoiakud. Uusboheemlasteks nimetatud klubikultuuriga seotud elitistliku enesetajuga kunstiinimesed on piiranud oma uimastitarvitamise peamiselt ainult kanepile, mis kaudselt seondub seltskondliku eluga, kus loodud sidemed aitavad oluliselt nende karjääri edendada.
Kuigi valdavalt on meelelhutuslikul scenel tegemist kontrollitud uimastiarbimisega, muutuvad mõned noored probleemseks. Eristan mitmeid soodustavaid tingimusi allakäiguks: esiteks — uimastite tarvitamise assotsieerumine kõrgema staatusega, teiseks — tolerantne suhtumine uimastitega kaubitsemisse ja kolmandaks — tegevuse puudumine või struktureerimata päevakava. Neis tingimustes on uimasteid lihtne hankida, sageli tarbida ja ise nendega kaubitsema hakata, mis viib juba kontaktideni kriminaalsete subkultuuridega.
Marginaliseerunud scene’i uimastitarvitajad alustasid uimastitega katsetamist sageli varases nooruses naabruse alusel moodustunud sõpruskondades. Alternatiivse tegevuse puudumine, kultuuriline deprivatsioon ja ebakindlad tulevikuväljavaated soodustasid mõningate elamusjanuliste noorte pöördumist heroiinile. Heroiinitarvitajate sõpruskondadel puudusid muud ühised huvid ja tegevused, seetõttu jäid nad kiirelt sõltuvusse ning nende elu hakkas keerlema ümber uimasti. Kindlasti ei kehti uuritud noorte puhul üksüheselt nn lävepaku teooria, mille järgi kergemate narkootikumidega alustajad lähevad paratamatult üle kangematele ja lõpetavad marginaliseerunud narkomaanidena — seda puhtfüüsilistel põhjustel, vajadusest üha kangemate ainete ja suuremate koguste järele. Üleminek kangetele narkootimidele on põhjustatud mitmete näitajate kokkulangemisel, eelkõige aga tingib selle marginaliseerunud keskkond, kus nad elavad.
