Eile pihtis Delfi RAhva hääles kahe lapse ema, kuidas 1150-eurose sissetulekuga on keeruline hakkama saada. Teine pereema kirjeldab sellele võrdlusesks elust maal ja toob välja viise, kuidas paremini hakkama saada.
Kirjutis häiris ja kriipis mind, võibolla eelkõige seetõttu, et see näis olevat kantud kadedusest. Sellise hoiakuga on inimene alati õnnetu, sest kellelgi läheb alati paremini, kellelgi tundub alati olevat eelis.
Kolmelapselise pere toetus ei tule teiste perede arvelt. Selle konkreetse pere sissetulek, pangalaenumakse ja pesumasina katkiminek ei ole seoses suurpere toetusega. Seega on artiklis arendatud loogika vildakas. Kuid Rahu!
Ma elan maal, kus on kolmelapselisi peresid, kelle sissetulek siiani oli kuni 500 eurot. Mul on südamest hea meel, et nad teise 500 eurot juurde saavad. Virisemine ei paranda midagi ja ootus, et riik rahaliselt toe alla paneks viib lõpuks abituseni. Ainus lahendus on leidlikkus. Meil oli vaja pesumasinat, aga raha oli parajasti otsas - ostsime osta.ee-st 14-eurose masina ja see töötab siiani! Ei ole transporti, millega tuua? Autolevis algavad autorendi hinnad 15 eurost päevas. Veidi kütuseraha juurde ja 50 euroga on masin käes. Selle raha leiab! Ei taha osta teise vana masinat? Kui uhkus segab hakkamasaamist, kes saab siis aidata?
Lapse sünnipäev? Natuke raha salati ja viinerite jaoks ikka leiab + leidlikkus! Selmet tellida inimene, kes lastega tegeleb, võib ise neile tegevust ja mänge välja mõelda! Teised lapsed vaatavad koduse või aiasünnipäeva peale viltu? On need lapsed üldse sõbrad, keda oma lapsele siis tahta? Kui ei saa pidada sünnipäeva, sest pole ruumi, võib lükata lapse sünnipäeva suvele ja pidada seda kuskil pargis! Leidlikkus on alati lahedam kui rahakott puuga seljas. Kellele ikka meeldivad inimesed, kes oma rikkusega poosetavad? Pidida lapse sünnipäeva muul ajal on parem kui see üldse pidamata jätta!
Lapsetoetus ei ole enesestmõistetav asi. Suurema osa Eesti ajaloost ei ole eestlased mingist lapsetoetusest kuulnudki. On riike, kus seda pole siiani. Mõned aastad tagasi oli lastetoetus 19 eurot kuus. Igal juhul ei ole see raha, millega peaks lapse kasvatatud saama. Laps on investeering - ta ei too raha sisse, vaid viib selle perest n-ö välja. Olles aga vana, on inimesel lastest palju tuge. Ma olen külastanud mitmeid vanainimesi, kel pole lapsi. Uskuge mind - on parem, kui sul siiski on lapsed.
Suurem lastetoetus alates kolmandast lapsest on põhjusega - et tõsta Eesti iivet. See ongi selleks, et panna siinkirjutajat kaaluma, kas poleks mõtet saada kolmas laps. Paljud võib-olla tahaks saada veel lapsi, aga ei tea, kuidas nad hakkama saavad. See raha on neile abiks ja julgustuseks.
Tundub, et kodulaen on üks suur väljaminekuallikas. Tasub mõelda, kas on võimalik oma elukohta muuta. Tallinn ei ole ainus võimalik elukoht. Jah, inimene võib seda eelistada, aga siis ta teebki seda võib-olla millegi arvelt. Ehk kolida mõnda Tallinna lähiasulasse, võita elukvaliteedis ja rahas, kaotades veidi mugavuses?
Riiete ostmise murest ma ei saa üldse aru. Meie maailmas on riieteuputus. Neid ei ole inimestel enam kuhugi panna, kaltsukad on täis soodsat kraami. Isegi rikkad ja ilusad käivad kaltsukas, mingit häbi või ebamugavust sellepärast tundma küll ei peaks.
Üle 1000-eurone kuusissetulek ei ole mingi katastroof. Ma leiaksin veidi otsides kümneid neljaliikmelisi peresid, kes saavad sellise rahaga kenasti hakkama. Jah, see ei ole luksuses elamine, aga see pole ka nälgimine.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
