Maailmavaateline tasakaal või tasakaalutus

Viimasel ajal ei saa ükski hariduse alal sõnavõtja mööda religiooniõppega seotud probleemidest. Ühe olulise probleemina tõuseb sageli üles selle aine maailmavaatelise neutraalsuse küsimus. Mulle tundub, et ka paljud religiooniõpetuse ja selle õppekava vastu suunatud artiklid on analüüsimata eeldanud, et meie kooli praegune õppekava on maailmavaateliselt neutraalne ning religiooniõpetuse sissetoomine lööks selle tasakaalust välja.

Tegelikkuses on ainult formaalselt võttes on koolis käsitlust leidvad teadmised maailmavaateliselt neutraalsed. Reaalselt mõjutavad õpitavad faktid, hüpoteesid ja lood õpilase maailmavaate kujunemist ning praeguste õppekavade tulemusena toimub see üsna ühekülgselt. Näiteks 90% minu poolt küsitletud saja kahekümnest 10. klassi õpilastest pidasid evolutsiooniõpetust religioosse loomiskäsitlusega vastuolus olevaks. Arvatavasti toimub selline vastandus enamike koolide õpilaste arvates ning reeglina kannavad nad religiooni omale võimalike maailmavaadete hulgast maha, kuna see on vastuolus neile autoriteediks oleva teaduse saavutustega. Võimalust, et evolutsiooni ja loomise suhete käsitluseks on ka teisi võimalusi, ei tule neile pähegi, sest õppekavades vastavad teemad puuduvad. Niisiis ei saa maailmavaatelisest tasakaalust ega valikutest siin rääkida, kuna religioosseid teadmisi lihtsalt välditakse.

Olen viimaste aastate jooksul viinud religiooniõpetuse esimestel tundidel läbi küsitlusi gümnaasiumisse astunud õpilaste seas. Kogunenud on ligi nelisada vastust ja tulemused on olnud vägagi mõtlema panevad. Oma veendumuste kohta kinnitas 13%, et usun isikulist Jumalat, 9% ei usu, 65 % usun kõrgemat tunnetamatut jõudu või jõudusid, 13% oli muu (saatust, iseennast, tähtkujusid, midagi peab olema ju jms). Samas kinnitab isegi pealiskaudne õppekavade ja õpikute analüüs sellise tulemuse ootuspärasust.

Põhikoolis kujundab õpilaste maailmavaadet eelkõige kaks olulist mõjutajat. Esimene neist rõhutab maailma hingestatust ja tunnetusväliste jõudude olemasolu. Seda toetavad mitmed kooliõpikud juba esimestest klassidest alates. Võtame näiteks esimese klassi ühe põhiõpiku, kirjastuse Avita poolt väljaantud Aabitsa. Sealsed kesksed tegelased on päkapikud Aadam ja Anna, kes käivad Päka koolis, lisaks veel kratt Kata, rott Ruudi, eesel Iia, haldjas Yoanne jt, kes eelpool toodud põhimõtteid lapse teadvuses kinnitavad. Sellesse ritta lisanduvad veel iga õpilaspäeviku juurde käivad horoskoobid, hilisemad õppetükid vampiiridest jne.

Teiseks autoriteediks kujuneb teadus, seda eelkõige kui autoriteetne ja lõplik teadmiste saamise viis. Kindlasti ei saa olla midagi teaduse autoriteedi vastu, kuid nende teadmiste tõlgenduseks pakutakse sisuliselt vaid kahte varianti: ratsionaalsema iseloomuga õpilastele ranget materialismi ning kuna see enamikule liiga jäik, siis tundmatuid kõrgemaid jõudusid. Praeguse õppesüsteemi järgi jäävad kõige tõrjutumasse olukorda klassikalised religioonid, sest nende mõtestatud käsitlusi lihtsalt välditakse. Lugesin mõni aeg tagasi kolmanda klassi emakeele töövihikut ja lugemikku, kus oli juttu lihavõttepühadest ja nendega seoses munadest, tibudest, pajuurbadest, jänestest, kuid polnud ühtegi vihjet selle kohta, et see püha võiks kuidagi ka religiooniga seotud olla. Niisiis on religiooniõpetus vajalik mitte ainult teadmiste pärast, vaid ka maailmavaatelise tasakaalu huvides.

Loomulikult annan ma aru, et maailmavaate kujunemisel on kooliga seonduv vaid üks paljudest mõjutajatest. Nii näiteks on eespool viidatud küsitluse järgi isikulisse Jumalasse uskujad (13% küsitletutest) selle veendumuse reeglina kodust saanud. Samas oleks seoses religiooniõpetuse tähelepanu keskpunkti tõusmisega aeg analüüsida õppekavu ka maailmavaateliste mõjude seisukohtalt, et tuua välja nende väidetava neutraalsuse tagant tõelise monopoli omajad.