Maagilised käärid riigipalga kallal

Viimaks on majanduskriis jõudnud ka riigiametnikeni. Erasektoris on palku ammugi jõuliselt alandatud – 10, 20 ja isegi 40 protsenti –, viimaks tabab eeldatavasti siiski alla 10 protsendi jääv palgavähendus ka riigileiva sööjaid.

Palgavähenduse omal nahal läbi elanud erasektori töötajatel pole siiski põhjust kahjurõõmutseda, sest palgavähendusega kaasas käivad probleemid on era- ja riigisektoril ühised. Esiteks motivatsioon, teiseks aga: suur vahe on, kas tõmmata näiteks kümme protsenti maha 5000- või 50 000-kroonisest palgast. Kui ülikõrgelt makstud tippametnik ei pruugi kärbet kuigivõrd tajudagi, on see väiksemapoolse palga saajale valus löök.

Muidugi annab riigiametnike palgavähendus arvestatava kokkuhoiu ning on ka igati loomulik lahendus, arvestades majanduse valusaid realiteete. Ent seni, kuni riigifirmade juhtkondade megapalgad jäävad tänasele tasemele, on solidaarsusest rääkida küll enneaegne. Kuni Sandor Liive, Kaido Simmermanni ja ka Eesti Panga juhtide arutut palka maale lähemale ei tooda, pole alust eeldada, et avalik õiglustunne rahule jääb.

Pealegi ei ole asi sugugi ainult selles, et riigipalkade langetamine tuleb alles nüüd, kus kärped erasektoris suuremalt jaolt ammugi tehtud. Riigipalgad ei ole siiamaani läbipaistvad ning seda olukorda ei muuda otsustavalt kahjuks ka uus avaliku teenistuse seadus. Kuigi igat sorti x-teistkümnendaid palku ja ebaselgelt määratletud tulemustasusid on kärbitud, on tippametnike mitteafišeeritavates boonustes veel mahatõmbamisruumi küll. Mingit taandumist ei ole märgata näiteks poliitikute autolembuses.