Pille tuleb mulle rongijaama vastu. Mina näen siin Kesk-Soomes tänavu esmakordselt lund. Pille näeb hea välja: pikad tumedad juuksed, tagasihoidlik meik, figuur, mida võiksid kadestada temast poole nooremad. Tal on erakordselt helesinised silmad, hääl nagu Tina Turneril.

See on suitsetamisest, ütleb ta. Ütlen talle, et me oleme varem kohtunud, õigemini — mulle näitas teda 1992. aastal Harkus üle kambriukse toonane naistevangla ülem, kes sosistas kõrva, et see, kes seal nurgas raamatut loeb, mäletad ju küll, see on kuulus inimsööja naine! „92. aastal? Kas ma olin siis rase?”

„Ma ei mäleta. Sinu kohta öeldi, et sa niikuinii ei taha ajakirjanikega rääkida.” Ma olin noore reporterina saadetud kirjutama olukirjeldust naistevangla muutunud elust iseseisva Eesti tingimustes.

Tingimused olid selleks ajaks paremad küll, möönab Pille. Samal aastal sai ta välja, olles talle määratud 12 aastast kümme ära istunud. Harkust vabanedes oli ta seitsmendat kuud rase ja taskus oli tal 47 krooni. Mees, kellega ta vanglas abiellus, ootas teda kodus — et siis selle 47 krooniga poodi pudeli järele kiirustada.

„Lennart Meri andis mulle armu, aga ma usun, et seda tänu Lagle Pareki kirjale.” Lagle Parek oli sel ajal siseminister. Mõni aasta varem oli ta koos Pillega Patareis istunud. „Parek töötas seal pesumajas, ta võis mind mäletada küll.”

Sellest märtsihommikust, kui Pille ärkas kella nelja paiku voodisse visatud „importkilekoti” plartsatusest, on möödas täpselt 26 aastat. Neil oli armastatud abikaasaga õhtul tüli tõusnud („Andreas oli haiglaselt armukade”), mees pani end vastu ööd riidesse ja läks välja.

Ja naasis mõne tunni pärast selle kilekotiga, mille sisu ta nüüd naisele tutvustas.