Usk ja poliitika on kaks teemat, millel lõpmatult vaieldakse ja kunagi ei jõuta üksmeelele. Ka mina selles osas ei erine ja olen korduvalt usu teemal vaielnud ja arutlenud. Kusjuures peamiselt on vaidlused olnud just nende inimestega, kes küll otseselt usklikud ei ole, kuid kes samal ajal ei välista Tema olemasolu.

Mina välistan ja väga lihtsal põhjusel - keegi pole mulle suutnud veel tõestada tema olemasolu. Tõestatud on vaid vastupidist. Võtame kas või selle, et kuigi siiani pole suudetud korralikult tõestada Suure Paugu teooriat, siis on küllaltki suuri vastuargumente religioonile toodud füüsikalise, keemilise ja bioloogilise evolutsiooni uurimises.

Nagu mainisin, siis ma tahaksin uskuda, sest see oleks midagi, mis alati aitaks. Kuid samas on minus ka natuke ratsionaalsem pool, mis mõtleb sellele, et tegelikult usk sellesse kõikvõimsasse ei olekski võib-olla kõige parem.

Teiste religioonide kohta ma väga uurinud ega lugenud pole, küll aga olen tutvunud Piibli nn. lühikokkuvõttega ja natuke isegi lugenud Uut Testamenti. Nende lugemine tekitas minus aga teatud vastumeelsust Jumala suhtes ja tekitas küsimuse: millesse kristlikud tegelikult usuvad?

Kristlase suust pigem ei kuule väidet selle kohta, et Jumal on üks parajalt õel olevus. Vastupidi, Teda ülistatakse ja Teda austatakse. Minule aga on jäänud mulje Temast kui kellestki tõeliselt õelast. Põhjus väga lihtne taaskord - kõikvõimas Jumal uputab üle terve maailma ja jätab ellu vaid igast liigist kaks. Kõikvõimas Jumal laseb vohada sõdadel, näljahädal ja kurjusel. Võib-olla olen ma naiivne, kuid ma ei mõista, miks üks ülimuslik Jumal, Jehoova või Allah piinab inimkonda orkaanide, tsunaamide, maavärinate, katastroofide, sõdade ja näljaga ning miljardid inimesed ikkagi ülistavad teda kui kedagi head ja ideaalset.

Seega, kuigi oleks tore kuuluda usklike sekka ja tänada iga katsumuse eest Jumalat, kes läbi katsumuste aitab meid paradiisi ning iga õnnestumise eest tänada Jumalat, kes vastas meie palvetele, mina siiski Temasse uskuda ei suuda ja osake ei tahagi uskuda, et meie elu üle otsustab keegi, kellel on teatud sadistlikud kalduvused.