Ma ei ole usklik, aga ma pole ka ateist!
Artikli pealkirja selgituseks soovin öelda ja tuua lihtsat mõttekäigu. Miskipärast peetakse uskliku vastandiks ateisti. Kas see ikka on tegelikult nii? Kui üks inimene on astronoom ja teine ei ole, siis ei nimetata teist mitteastronoomiks. Samamoodi, nagu armastuse vastandiks ei ole vihkamine, vaid selleks on ükskõiksus. Tuleb endale selgeks teha, mis olukorras viibitakse - ühe või teise asja ebavajalikust sildistamisest tuleb liiga palju probleeme.
Ja just nimelt, ma ei ole usklik ega ka ateist. Mind ei loodud, ma sündisin. Ma olen lihtsalt inimene. See tõdemus ei muuda mind karvavõrdki väärtuselt vähemtähtsamaks ühiskonnaliikmeks. Kuna ma ei sildista ennast ega pea ennast mõnda gruppi kuuluvaks, siis on mul võimalus vaadata asjadele objektiivselt ja läheneda neile faktipõhiselt - nendele, mis puudutavad uskumist või selle puudumist.
Ning jäädes puhtalt faktide põhjal rääkima, siis monoteism oli omal ajal kõva leiutis. Ehk siiani üks kõige rohkem maailma ja inimkonna muutuseid mõjutanud fantaasialend. Nagu autogi ja telefon ja demokraatia. Samas, jäädes tehnika- ja teaduseajastul "oma vanade liistude" juurde näib tobe, mõistmatu ja väga ohtlik.
Mu vanaema on usklik, väga pühendunud usklik - on palvetanud minu eest, minu ema eest, õe eest, tädi eest. Kõigi eest on palvetanud. Ise on ta väsinud ja haige - lisaks kehale on väsinud ka mõte. Kinnismõte, et Jumal on see, kes kõiki päästab. Mina, 400 000 tuhat tsunamiohvrit ja kõik ristisõdada ning neile järgnenud usulistel põhjustel tekkinud konfliktide ohvrid väidaksid teistmoodi. Keegi võiks lõpuks usklikest ära otsustada, kas on olemas siis loodusõnnetused JA Jumala käsi või on ainult Jumala käsi.
Moraalid ei pärine religioonist, need on kompimise ja katsetamise teel väga pika aja jooksul välja kujunenud. Kui võtta Siberi taigas elav hüpoteetiline metsmees, kes pole ühestki religioonit ühtegi sõna kuulnud, siis pakuks ta Teile kui hädasolijale ikkagi oma hurtsikus ulualust - seda sellepärast, et ta näeb kuidas loodus toimib, tunneb teis ära oma liigikaaslase ja aitab teid lihtsalt aitamise pärast.
Lõpetuseks küsiksin mõned küsimused ja loodan, et keegi suudab mind "valgustada":
1. Kuidas on võimalik faktiväitena öelda, et inimene on loodud Jumala kujutises, kui keegi pole Jumalat näinud?
2. Kas Zeusil ja Apollol sai "parem enne" kuupäev mööda või otsustasid nad ise lahkumisavalduse kirjutada?
3. Kui sul oleks võimalik anda oma lapsele edasi kümme kõige tähtsamat õpetust, kas üks neist oleks see, et lapsel ei tohi olla ühtegi käskijat peale sinu? Või tunduks see raiskamisena?
Tänan tähelepanu eest.
