Olen abielus ja kahe lapse - poja ja tütre - ema. Mul on toredad lapsed, edukas mees, ilus kodu. Ometi olen ma sisemiselt õnnetu ja murdumise äärel. Kardan, et mu elu kukub peagi kokku. Ma igatsen muutust, võib-olla see olekski hea.

Viimasel ajal igatsen tagasi aega, kui olin vallaline, enne kui kohtasin oma meest. Kuigi algus oli väga ilus ja väliselt on kõik ju isegi siiani ilus.

Minu elu on olnud nagu muinasjutt: lõpetasin edukalt kooli, seejärel kõrgkooli, sain hea töö, kus olin edukas ning lõpuks 25-aastasena kohtasin oma printsi. See on siiani mu elu tipphetk, õieti pulmad. Pärast seda läks aga kõik allamäge, mis puudutab mu sisemust.

Karm oleks öelda, et ma kahetsen, et mul on lapsed, kuid see pole päris nii lihtne. Küsimus on pigem selles, et ma ei tunne piisavalt tunnustust ega eneseteostust. Tunnen, et mu elu on mulle vangistuseks.

Sain tänu oma kenale välimusele ja säravale mõistusele oma töös pidevalt tunnustust. Ülemus, kolleegid, kliendid: nad panid mind tundma erilise, eduka ja võidukana. Nüüd on minu ainsaks tunnustajaks minu mees ja paraku leiab ta selleks ühe vähem mahti ja tahtmist.

Kui me kohtusime, oli ta minust vaimustuses. Ja mina temast. Mina olin ilus ja särav, tema aga edukas, viisakas ja kena. Olin kindel, et olen kohanud oma unistuste printsi, mulle meeldis temas kõik. Ka kokku kolides edenes kõik kenasti. Me kumbki tegime oma tööd ning käisime palju koos väljas, kus meil oli alati väga tore. Arutasime väga palju ka tööasju ning käisin temaga sageli kaasas äriõhtusöökidel. Nii mõnigi oluline tehing sõlmiti minu juuresolekul ning mu abikaasa tunnustas mu sarmi ja ilu, öeldes, et need aitasid sageli paremaid kokkuleppeid sõlmida.

Kui tütar sündis, jäin koduseks. Tulin töölt ära ega rutanud ka kohe tagasi minema. Kui tütreke juba kaela kandis, sain teda sagedamini vanaemaga jätta ning käisin endiselt mehega õhtusöökidel kaasas. Tundus, et meil on kõik endiselt hästi.

Kui jäin poja ootele, muutus mees järk-järgult kaugemaks. Kui olin paar kuud lapseootel, mainis ta, et oleks parem, kui jääksin koju. Ehkki olin veidi juurde võtnud, pani see mind end ebakindlalt tundma. Mu mehel ei olnud mind enam vaja. 

Ehkki püüdsin keskenduda kodule ja seda ka tegin, siis järk-järgult tundsin, et miski mu sees suri, tundsin, et pereelu muutus mulle koormaks, see muutus kohustuseks. Ehkki ma olin enda arvates väga tubli, olin ma ise ainus, kes seda märkas.

Mõistan, et mehel on ehk raske tunnustada naist kodu eest hoolitsemine ja laste kasvatamise eest ning pärast pikka tööpäeva on mõtted veel tööl ning kodus tahaks eelkõige puhata, mida ta ka teeb.

Ta ei ole halb mees, ta hoolitseb meie eest ja leiab perega võimalusel aega, ehkki õhtuti on ta ka nädalavahetuseti sageli ära. Ta teeb tõepoolest tööd, selles ma ei kahtle. Kuid mina tunnen end petetuna.

Mees oli see, kes tahtis lapsi, kuid kodus teda peaaegu ei ole. Ta isegi ei näe kuigivõrd lapsi, keda ta nii väga soovis. Mina oleksin lapsesaamise parema meelega edasi lükanud. Kõige kurvem on aga see, et minust on saanud lastekasvataja.

Olen noor naine, võimekas ja kena ning vajan tähelepanu, tunnustust ja eneseteostust. Viimast eelkõige seetõttu, et see aitab mul tunda end ühiskonnas aktsepteerituna. Lapsi kasvatada on tore, kuid keegi ei tunnusta selle eest, ühiskonna silmis ma lihtsalt istun kodus, pealegi mehe kulul.

Mul oli väga hea palk, kui olin vallaline. Sain lubada endale mida tahes, teha oma ajaga, mida soovisin. Mul oli palju austajaid ja tähelepanust polnud puudust. Nüüd pereinimesena tunnen end aga ühtäkki hüljatu ja üksikuna.

Mu mees on tore inimene, kuid kodus tema võlud kaovad, need tulevad esile vaid väljas. Ta ei oska oma tööst välja tulla, see on see ala, kus ta on edukas. Ta ei talu keskpärasust, igapäevaelu ega niisama olemist. Olen mõelnud, et võtan lapsehoidja ja naasen tööle, elan samasugust elu nagu mu mees, kuid ta ei ole sellega nõus. Tema arvates on väga oluline, et lapsed oleksid koos vähemalt ühe vanemaga. Tema põhimõttelisus selles küsimuses on seda kummalisem, et ise ta veedab oma lastega väga vähe aega. Küll aga meeldib tal aeg-ajalt perega väljas käia oma toredat peret näitamas.

Minu jaoks on olukord väljakannatamatuks muutunud. Ausalt öeldes mõtlen lahutusele. Mõtlen isegi teistele meestele, kes mulle tähelepanu pööravad ja mind hinnata oskavad. Tahaksin olla koos kellegagi, kelle jaoks ma ei oleks lihtsalt laste ema, vaid naine, kellest ta suudab vaimustuda.

Muidugi olen end süüdistanud, et olen halb ema ja et mis naine ma olen, kuid selge on see, et ma ei suuda sellist elu elada ega saa sinna midagi parata. Mida küll teha? Pole ju välistatud, et uude suhtesse astudes korduks kõik samamoodi. Samuti ei usu ma, et mees oleks nõus oma lastest loobuma ja ega minagi temast loobuda taha. Soovin vaid, et kõik oleks endine.