Lunastuse lugu

Ristiusu järgi oli Kristuse ristilöömist vaja inimkonna lunastuseks. Selline lunastusmeetod tundub kõrvaltvaatajale kummaline ning esimene loogiline küsimus oleks, et kas kuidagi ilusamini ja intelligentsemalt ei saanud Jumal seda teha.

Ristilöömine, peks, kannatus ja veri peaks olema iseloomulik pigem kaasaegsele õudusfilmile kui kõikvõimsa Jumala tegutsemismeetodile. Samas meenutab selline küsimuse asetus ühe vagatseva naisterahva dilemmat, et lapsed on ju armsad, aga miks peab neid nii koledasti tehtama. Usus on palju rohkem mõistusele raskesti vastuvõetavaid asju kui konkreetne lunastamistehnika.

Ka lunastussündmuse edasiandmine tänapäeva inimesele pole lihtne. Aeg, kultuuritaust ja inimese olemust puudutavate probleemide esituslaad on muutunud ning näiteks täht-tähelt evangeeliume järgivad filmid kipuvad sageli mittemidagiütlevateks või siis läägelt magusaks jääma.

Üheks mõjusamaks kaasajale mõeldud lunastuse tõlgenduseks pean Lars von Trieri 1996. aastal valminud filmi “Laineid murdes”, kus peategelane Bess annab end vabatahtlikult sadistlike laevameeste kätte vägistada, mis filmis on analoogne Kristuse ohvriga. Kindlasti on see film on väärt materjal gümnaasiumi religiooniõpetuse tunniks.

Ehk hakatakse alles tänapäeval lunastuse mitmekesisust avastama. Olgu lunastajateks siis budad ja bodhisatvad mahajaana budismis või Bess von Trieri filmis. Lunastuse avatust väljendab kasvõi Kristuse pöördumine tema kõrval rippuva röövli poole: ”… juba täna oled Sa minuga paradiisis!” (Lk 23:43). Selline kahetseva röövli esiletõstmine siiani paljudele pinnuks silmas, kes soovivad lunastust reserveerida vaid kitsalt ühe koguduse käitumisnorme järgivatele vagatsejatele. Niisugustest inimestest, kellel “taevaga” otsene side tundub olevat ning kes väidavad end Jumala mõtteid täpselt teadvat, pole kunagi puudus.