Lunastav loodus

Vaatasin paar kuud tagasi videofilmi Venemaal Sajaanides elavast pühamees Vissarioni religioossest kogukonnast. Eelkõige jäid meelde kaadrid iga-aastasest suurest pühast: heade viljade peost. Karge ent suursugune Siberi loodus koos värvilisse riietunud kogukonnaga moodustas justkui tänapäevase pildi varakristliku teoloogi Irenaiose poolt kirjeldatud lõpuaja ühisest söömaajast.

Ma tean õige vähe Vissarioni kogukonnast, kuid mulle tundub, et seal väljendub selgelt kristluses üsna populaarne idee looduse religioossest potentsiaalist: väljapoole kogukonda jääb kahtlasevõitu inimsuhete maailm, kuid igaühel on võimalik minna puhtasse ja Jumalaga lähedases seoses olevasse loodusesse.

Küllap võib siin leida analoogiaid vanausu 17.-18. sajandi arusaamadega, mil “öeldi lahti siinpoolsest linnast ja mindi imekaunisse emakesse kõrbe” ja patukahetsusvormelis pöörduti mitte ainult jumalaema ja inglite vaid kogu loodu poole: “Andke andeks, päike ja kuu, taevas ja tähed ja emake maamuld, liivad ja jõed, metsloomad ja metsad, maod ja ussikesed”.

Looduse kaudu Jumalani jõudmise mõtet võib lugeda ka tänapäeva õigeusu mõtlejatelt. Piiskop Kallistos Vare kirjutab: “Loodusekaemusel on kaks teineteist täiendavat külge. Esiteks me hindame asju, inimesi või hetki just sellistena, nagu need on. Me peame nägema iga kivi, iga lehekest, iga rohuliblet, iga konna, iga inimese nägu nagu nad tõesti on, tema erilise olemuse omapärasuses ja jõulisuses /…/ Teiseks tähendab looduskaemus, et näeme kõiki asju, inimesi hetki, kui Jumala märke ja salasusi. Oma vaimuliku silmaga peame me nägema kõike mitte ainult selges eripäras teravalt esiletungivana, vaid ka läbipaistvana. Igas loodus ja igas loodu kaudu peame me nägema Jumalat”.

Aga kas loodus pakub ka iseseisvaid lunastusteid, mis inimestele lõpliku rahu annavad? Mitmed mõjuvad visioonid püüavad seda teha. Pedagoogina läks mul mõte esmalt lastele mõeldud kirjeldustele. Ühe viimase aja meeldejäävama loo on pakkunud Edgar Valter oma pokudega. Pokud ise on tihedalt seotud ürgloodusega ning neid kohtav metsamees Puukogi leiab rahu siis, kui ta jutustuse lõpus ühineb loodusega: “Puuko oli lõplikult ühendanud oma elu pokudega ja sulanud ühte loodusega”, lisaks lõpeb raamat kutsega kõigile “…Kasvas metsatare veel enam väätidesse, okstesse ja samblasse. Ja kasvab tänini. Kes ta ära tunneb, tohib sisse astuda”.

Edgar Valteri kirjeldus on tugev kutse lastele, eriti Eestis, kus sidet loodusega on traditsiooniliselt tähtsustatud. Küllap liialdatult, sest meie kiidetud looduslähedus kipub pigem saksa kultuurilaen olema. Ilusalt on seda protsessi analüüsinud Toomas Paul oma hiljuti ilmunud mõtterikka raamatu “Kirik keset küla” esimeses artiklis “Pilk käidud teele”. Selles, et eestlaste looduslähedus näiteks venelastele tugevasti alla jääb, võib igaüks veenduda sügiseti seenemetsa ruttajate või Emajõel kalastajate rahvuslikku koosseisu jälgides.

Samas on mõjukad ja praktilised ka kristlikust taustast eneseleidmisele ja rahule suunatud loodust tähtsustavad eluviisid. Näiteks Albert Schweitzer rajab sellele oma eetika keskme: “Eetika, mis põhineb aukartusel elu ees, ei tee vahet kõrgema ja madalama, väärtuslikuma ja vähemväärtuslikuma elu vahel. Tal on põhjust sellest hoiduda. Püüded määrata üldkehtivaid väärtusevahesid erinevate olendite vahel lõpevad ikka sellega, et olendeid hinnatakse selle järgi, kas nad tunduvad meile, inimestele, lähemal või meist kaugemal seisvat. see mõõdupuu on läbinisti subjektiivne. Kes meist teaks, mis tähendus on teistel olenditel iseeneses või maailmatervikus?”

Eelpool kirjeldatud arusaam loodusest koos kristlusele nii omase evolutsiooniõpetusega võib pakkuda tugevat maailmavaatelist toetust tänapäeval olulisele pühadusega seotud ökoloogilisele elutunnetusele. Tundub, et sellele mõttele on toetajaid, olgu näiteks või presidendi idee Vabaduse hiie rajamiseks.