Lugu loob maailma
Kui Nime või Lausungi taga poleks Lugu — mida nood siis meile üldsegi ütleks? Lugu on Rääkiva Inimese põhilisim “Kõiksuse ehituskivi”. Selle sündmustik algab tasakaalust, milles sünnib vastuolu, mis süveneb ja tipneb kokkupõrkes, et siis laheneda ja kogeda taas tasakaalu. Niisugune on Loo struktuur. Sellist spiraalikeerdu kujutab nt Hiina Muutuste Raamatu iga heksagramm. Kõik 64 kuusjoont aga teevad ringi peale kõigile elu põhilugudele. Elu on siis kulgemine tasakaalupunktide vahel.
Postmodernism väidab, et kaasaja “diskursuste võistluses” võidab see, mis kütkestab rohkemaid hingi. Kas see tähendab ka, et võitnud Lugu on sügavaim? Üldsegi mitte. On kurje ja häid sõnumisi, musta ja valget sõnamaagiat. Massikultuur nõiub ära miljoneid; globaalne kapitalism muteerib tervet inimliiki, tuues temast esile kõige madalamat ja varastades lõpuks hingegi. Seega mitte äranõiutute hulk ei määra, vaid see, mida Lugu inimesega teeb. Tõeline Lugu kannab inimest vääramatult õnne sisse, petu-Lugu viib õnnetusse. Tõeline Lugu teeb inimese terveks, ebalugu kütab üles mõnd tema hingeosist terviku arvelt.
Ent milline Lugu on tõelisem? Tõenäoliselt see, mis on vastu pidanud kõige pikemale ajaproovile. Müüdid? Kangelasmüüt kui Inimese Lugu on sageli ankurdatud legendi kaudu teatud aeg-ruumi ja seega paratamatult ajas kuluv ja ammenduv. Kas aga võiksime leida inimkultuurist Lugusid, mis oleks samad “eile, täna ja homme”? Tundub, et sellisedki Lood on olemas. Need on Muinaslood, täpsemalt ime- ja võlumuinasjutud. Veel enne Sõna, enne keelt aga oli midagi veel algsemat — Pilt. Sellised “igavesed Pildid” on jõudnud meieni nt taro-kaartide Suurtes Saladustes. Ajapikku hakkasid Pildid lihtsustuma piltkirjaks (nt ruumimärgid) vms sümbolmärkideks (heksagrammid).
Mida siis Muinaslood pajatavad või muinaspildid kujutavad? Sedasama, mida kangelasmüütki — Kangelase Teed Algusest Lõppu. Ainult et müüt kujutab seda dramaatiliselt — kesk “madalat maist” tegelikkust. Siin näeme pooljumalat-poolinimest, kes otsib ja juhatab teed Maa pealt Taevasse. Kusjuures pole kindel, kas see tal üldse õnnestub — kesk kohutavatki kannatust. Võlumuinasjutt seevastu teostub ajatul “muinasaal“ — kusjuures selle õnnelik lõpp on jõuliselt tunnetatav algusest peale. Iga tuleproov on siin läbistatud suure õnne magusast eelaimdusest — Võlumuinasjutt teostub Õndsate Maal, Paradiisis, seal, kuhu müüdikangelane alles püüdleb. Kõige kummalisem on aga, et see, mis toimub Muinaslugudes, toimub tõeliselt igal pool igaühega — kõik me oleme muinasjututegelased Ajatus Mängus.
Kergemini tuntakse end ära müütides — võlumuinasjutu omamoodi “ähmastes”, enamasti lõpuni mittemõistetud vormides. Kui aga inimene müüdigagi ei haaku, rajab ta oma elu enamasti diskursusele või paradigmale. Imemuinasjutt on kalju, müüt on savi ja diskursus või paradigma — liiv. Viimased muutuvad pidevalt (olles spekulatiivse filosoofia ja klassikalise loodusteaduse aluseks), müüdid ammenduvad aastatuhandetega, muinaslood aga on igavesed. Selleks on ka põhjus: nad on jõudnud põhjani — seesmise, objektiivse loodusseaduse nö puhta väljenduseni. Klassikalise loodusteadusegi aksioomid on tegelikult usulaused, mis omakorda toetuvad teatud modernistlikule, Valgustusprojektist pärit Loole (mille siis omakorda saab taandada Muinasloo mõnele osisele). Modernism nt teab palju tehnoloogiatest, kuid on võhik teadvuse tehnoloogiate vallas.
Nõnda siis on pealispindsemaid ja olemuslikumaid Lugusid. Esimestele tundub, et “Inimene on saladus!”, viimased aga esitavad meile üksikasjalikku “inimese ehitust” kõigil mõeldavatel tasanditel — kõik on ammu teada. Siin on vaid üks “aga”: seda ei saavutata läbi aru, vaid ainult kogemuslikult. See ei tähenda aru eiramist, vaid lihtsalt tema ammendamist ja ületamist — transratsionaalsust. Kui minu kogemus on vaid väline, siis on “seesmised” Lood minu jaoks “vaid muinasjutt”. Kui mind paelub müüdi dramaatika, siis mis läheb mulle korda võlumuinasjutu “igavene õndsus”? (Siis oskan seda oodata ehk alles “pärast surma”.)
Tõeliste Lugudeni jõudmine eeldab teatud hingepuhtust, Narri (taro avakaart), Kolmanda Venna siirust, avatust ja heatahtlikkust — ego kütkes on Suurte Saladusteni jõuda võimatu. Sellegipoolest on igaühel alati oma isiklik Lugu, Elu Müüt, mis määrab kõik ülejäänu: maailmatunnetuse tooni, arenguvõimalused, saatuse eripära. Muutub Lugu — muutub maailm.
Veel viimane küsimus: kui Lugu loob maailma, siis kes loob Loo? Selleks on — Jutuvestja või koguni Laulik. Ja Lugu või Laul antakse neile Taevast.
Rännak diskursuselt-paradigmalt müüdi ja Muinaslooni on — ristivastu tavaarusaamale — tee lapsepõlvest läbi noorukiea täiskasvanuikka. Kuid Muinasloolgi on oma lagi. Muinasjututeadvust nimetavad religioonid Paradiisiks, pidades seda ekslikult kõrgeimaks. Ent sealpool Paradiisi vallandub lõpliku valgustumise hetkel Taevas, milles peenimadki vormid lahustuvad otsekui õhkõrnad kiudpilved sügavas sinitaevas. Ja taas valitseb kõikjal Suur Kiirgav Vaikus.
