Lugejate lood Tšernobõli katastroofist: pääsesime, sest joodikuid kaasa ei võetud!

 (3)
Tshernobõl 2016
Tšernobõl aastal 2016Foto: Andres Putting

1986. aasta 26. aprilli öösel kell 1.23 kerkis hiiglasliku Lenini-nimelise Tšernobõli tuumaelektrijaama kohale vikerkaarevärviline kuma, mille traagilisi tagajärgi me hästi teame. Sel laupäevaööl ei saanud Tšernobõli aatomist mitte sõdur, vaid verejanuline mõrtsukas, mis võttis elu ja muutis saatust kümnetel tuhandetel inimestel. Mõned inimesed on Defile jaganud oma lugusid.

"Olin just sellel ajal Nõukogude armee utšepkas Euroopa osas ja imestasin, miks aprilli lõpus-mai alguses 1986 asusid ohvitserid kiirelt kohvreid pakkima. (Tšernobõlist sain teada alles pärast armeed). Esimesed põrutasid Mongooliasse (võimalikult kaugele koldest, peamiselt välisriiki) ning võtsid kaasa osa nn lemmiksõdureid. Kahtlustasime, et tegelikult saadetakse Afganistani. Ikkagi kadestasime, et nood said laost nn puurihmade asemel päris nahkrihmad ja paremad kirsad (nn välisväed ju). Teine sats läks maikuus Siberisse Baikali taha ja Kaug-Itta, kuhu läksin ka mina. Enamus jäi paigale ja pattu teinud saadeti Ukrainasse. Kadestasime, et veini jooma ja naisi nautima. Aga tegelikult? Aasta pärast komplekteeriti meie väeosas Siberis suur ešelon buldooseritest, kraanadest ja muust ehitustehnikast ning öeldi, et läheb Balti sõjaväeringkonda, ilmselt Riia lähistele ja ilmselt antenni ehitama. Küll ma mangusin ja tegin sada trikki, et kaasa saada, sest ei olnud juba poolteist aastat kodus käinud, aga ohvitserid keeldusid. Pärast armeed oli suur oht, et saadetakse Tšernobõli kordusõppustele."

Seotud lood:

"28. aprill 1986 olin ENSVs medkomisjoni ees ja päeva lõpuks olin tunnistatud kõlbulikuks ajateenistuseks nõukogude armeesse.. Tuli sõjakomissar, pistis meile paberid pihku ja nn "minek" oli järgmisel hommikul kell 9.00. Olime kõik üllatunud ja ei osanud selle peale mitte midagi kosta. Kuigi seaduste järele oleks meil pidanud olema vähemalt 2 nädalat aega, aga kes selle peale siis tuli. Olime tegelikult kõik tööinimesed, kes me seal rivis seisime. Ettevõtte juhatajale sai õhtul helistatud, et ärgu mind mõni aasta oodaku ja palga raha viimase kuu eest kandku naise nimele. Õnneks jõime ennast enne Lasnamäge koos prapporiga niin täis, et kukkusime kõik bussist välja ja meid "peksti" sinna tagasi, kust tulime väitega, et nemad joodikuid vastu ei võta. Nädala pärast vast saime teada, millest tänu peatäiele ära pääsesime. Minna tuli siiski - 8. mail ja päikesellisse Turkeastani, kus käis sõda viimased kaks aastat."

"Olin nende hulgas, keda Tartust esimestena tuumakatlasse küüditati. Mäletan imeilusat aprilli lõppu. Oli minu mälu järgi esmaspäev, ilmselt 29 aprill, varahommik. Nimekirjad koostati mitmes eksemplaris. Tartu komissar tundis suurt heameelt Eesti meeste ärasaatmisest. Ta teadis, kuhu meid saadetakse, aga meile ta valetas. Öeldi, et õppused. Pärnu lähedal Uulus, metsatukas, oli organiseeritud "ümberriietamine". Ärasaatjate hulgas oli tollane tsiviilkaitse ülem, okupatsiooniväe kindral Vello Vare (enne eestistamist Arseni Ušatski)."

"Isal oli dosimeeter olemas ja mõõtis üsna kohe pärast Soome pealt uudise kuulmist, et midagi on ka meie radiatsiooniga. Eestis oli pärast pauku Elva lähedal näiteks sadu kordi (mäletan nagu numbrit 300 aga võis ka rohkem olla) suurem radiatsioon kui normaalne."

"Olen ka üks likvideeritutest, keda sunniviisiliselt sinna viidi nn likvideerimistöödele. Olin alles 26-aastane. Tänaseni kummitab aeg-ajalt see aeg, kui kuuled järjekordse kaasvõitleja surmast."

"1991-1999 olles Tšernobõli komitee esimees, tuli seista nende meeste rehabiliteerimise eest. Nüüdseks on Eesti riik lõpuks andnud nendele meestele represseeritute staatuse, kuid mitte kõigile. Kas ei oleks aeg Eesti riigil huvi tunda, palju neid mehi veel alles on? MTÜ-l puuduvad kahjuks võimalused selliseks adekvaatseks statistikaks. Oma endisest tööst tuli välja, et peamised põhjused uuringus osalenud meeste vereproovides näitasid likvidaatoritel valgeveresust, immuunpuudulikkus ja probleem hammastega, rääkimata psühhosomaatilisest tõvest.
Selleks peeti ka Eestis salajast kartoteeki, mis päevavalgust näha ei tohtinud. Kus on need kartoteegid praegu?"