Suvine lisarahateenimise aeg hakkab lõpule jõudma ning viimane projekt on kujunenud selle aasta väljakutsuvaimaks. Nimelt olen sattunud terveks nädalaks kodust eemale ühte meeskonda kahe kena naisterahvaga. Esmapilgul ju meeldiv väljavaade iga mehepoja jaoks, kuid naisterahvad suudavad asjast kogu meeldivuse kiirelt välja imeda.

Nimelt ei talu nad enda vahel tekitatud kunstlikku konkurentsi meeskolleegi tähelepanu pärast võitlemisel. Kui veedan "liiga palju" aega ühe neiuga, on kohe teine torssis ja närviline ning vastupidi. Õnneks jagub veel veidi energiat kodus ootava ametliku kaasa jaoks - muidu istuks mu turjal juba kolm tigedat tähelepanunäljas fuuriat.

Olen aastaid püüdnud aru saada naise peas toimuvast, kui ta näiliselt tõrjub kõik lähenemiskatsed, kuid samal ajal vihastab mehe täieliku taandumise peale. Vahepeal ei saa ma aru, kas see on mingi paabulinnumäng või lihtne inimpsühholoogia. Naised ja mehed mõtlevad ilmselt meeletult erinevalt - see, mis naisele on selge kui vesi, ajab mehe rohkem segadusse kui hiina mõistatus.

Toon näiteks eilse päeva, kui aitasin ühel naistest õhtuseks esinemiseks valmistuda. Neiu oli otsustanud esimest korda laval publiku ees laulda ning pidasin oluliseks teda sel hetkel igati toetada. Mingil hetkel meenutas meie kooslus lausa teismeliste lembefilmi - istusime vaikses looduses, tema laulis minu ees ning mina kuulasin teda naeratades. Tundub tuttav nii mõnestki menufilmist: ja siis lõpuks nad jalutasid rannas ning hoidsid käest. Midagi sellist ma muidugi seal kujundama ei hakanud. Küll kujutas just seda stsenaariumit ette mu teine naiskolleeg. Sain hiljem tugevalt riielda, miks teise neiuga nii pikalt kadunud olin ning mida me ikka tegime seal siis koos.

Hetkel tundub, et mul on lisaks oma ametlikule naisele veel kaks lisapartnerit, kelle vahel tasakaalukat suhet hoida on enam kui võimatu.