Lugejad: vabariigi aastapäeva pidustused võiks Haapsalu tragöödia tõttu ära jätta
„Teeksin ettepaneku selle kurva õnnetuse tõttu jätta ära vabariigi aastapäeva presidendi vastuvõtt ja annetada kogu korraldamiseks minev raha lastekodu taastamisele või uuesti ehitamisele. Poleks sobilik nüüd pidutseda. Kui, siis tagasihoidlikult. Või kuulutada vabariigi aastapäev leinapäevaks ja mõelda ühiselt sellele, mida saaksime teha selleks, et meil Eestis ei oleks ega tuleks enam ühtegi vanemliku hoolitsuseta last ja orbu...“ kirjutab üks lugeja Delfi kommentaariumis.
„Olen täiesti nõus. Arvan, et lapsed vajavad rohkem seda raha kui meie poliitikud seda vastuvõttu,“ leiab ka teine lugeja ning sarnaseid arvamusi on mitmeid. Mõned kommenteerijad arvavad ka, et selle kohutava uudise taustal võiks praeguseks lõpetada igasuguse poliitilise ja valimisteemalise kemplemise.
Üks kommenteerija meenutab, et mujal maailmas on olnud korduvalt suure inimohvrite arvuga põlenguid vanadekodudes, kus samuti on olnud ohvriteks peamiselt piiratud liikumisvõimega inimesed. „Huvitav, et kui sedavõrd traagilised eeskujud olid juba ammu olemas, ei olnud meil neist õpitud. See teeb kurvaks ja vihaseks ühtaegu!“
Järgmine lugeja selgitab, et tegemist oli puumajaga ja sellisel juhul on tule levik väga kiire. „Kindlasti tegid kasvatajad kõik endast oleneva ja kes ütleb, et nemadki pole põletusi saanud. Igatahes jube kurb ja Eestis on veel teisigi lastekodusid mis asuvad puumajades, profülaktiline järelvalve peaks tõhusam olema ennetamaks selliseid õudseid kurbi juhtumisi. Väga, väga kurb.“
Kohalik avaldab lootust, et ka lapsi päästnud tuletõrjujad saavad hingeabi ja neid ei unustata. „Ilmselgelt kohutavalt traumaatiline ka neile, neid lapsi välja tuues... :-( Kohutavalt kurb, siin näiliselt turvalises väikelinnas.“
Janek kirjutab, et tegemist on tõeliselt kurva uudisega. „Tunnen kaasa kõikidele hukkunute perekonnaliikmetele. Kuidas küll sellistes kohtadest sellised asjad juhtuda saavad? Sellised asutused peaksid olema ju nii turvalised, elame ju ikka juba euroliidus ja on 21. sajand. /.../ Mina õppisin Haapsalu sanatoorses internaatkoolis ja seal oli ka põleng, aga õnneks hukkunuid ei olnud. Peale põlengut hakati kohe kooli investeerima. Kahju lihtsalt, et enne neid investeeringuid ei tehta, kui midagi juhtub ja kohe väga halba, et lausa hukkunuid peab olema. Siis hakkavad mõtlema, et nii edasi enam ei sa ja peab investeerima hoonetesse raha, et teha nad nii turvaliseks kui võimalik. Veel kord ütlen, et riik peaks oma õla alla panema.“
Kõige pikema ja põhjalikuma kommetaari kirjutanud lugejat pani aga juhtunu mõtlema inimkonna üle laiemalt. „Asi on muidugi kohutav — oled veetnud ilusa päeva, istud uudiseid lugema ja siis selline põnts. Lastest on kohutavalt kahju, sellist surma pole mitte keegi ära teeninud. Aga samas, lugedes kommentaare, tekkis mul tunne, et inimkonnaga on midagi väga tõsist lahti.
Sellise artikli juures süüdistatakse kõiki — riiki, päästjaid, ministreid, kasvatajaid, möödakäijaid ning kommenteerijaid. Vaevalt, et mugavalt oma arvuti taga istuvad inimesed, kes on kõik lugenud sama artiklit, selle info põhjal oskavad (ja on üldse pädevad) ütlema, kes on süüdi ja mida teha tuleks. Õnnetused juhtuvad, süüdlased (kui neid on) selgitatakse välja. Kõige vähem on siin süüd nendel, kes tegid oma tööd — päästjad ja kasvatajad. Ma olen kindel, et nad andsid endast kõik ja see, et lapsi hukkus, jääb nende mällu igaveseks. Meie elu läheb tõesti tavapäraselt edasi ning ülehomseks on see meelest pühitud. Lastekodu kasvatajatel vaevalt see kunagi ununeb.
Vabariigi aastapäeva vastuvõtust — kas te olete tõesti nii eluvõõrad, et arvate, et sellise ürituse ärajätmine neli päeva enne toimumist raha kokku hoiab? Ruumide rent ja toitlustajate ning esinejate tasud tuleb maksta niikuinii, see on lepingutes kirjas. Kust see tohutu kokkuhoid teie arvates tuleb? President ei ole süüdi selles, et see põleng just täna juhtus või selles, et iseseisvus 1918. aastal just 24. veebruaril välja kuulutati. Viisakas ja loomulik oleks, kui selle sündmuse tõttu muudetaks midagi kavas, kõnedes, üldises õhustikus. Miks mitte avada annetuste võimalus kohapeal, et kutsutud saaksid anda oma panuse.“
Ja viimasena, neile kes siin ahastavad "kus oli jumal" ja "need vaesed hinged on nüüd jumala juures". Kui Te usute, et jumal on nad nüüd enda juurde võtnud, siis peate Te ka uskuma, et esmalt oli jumal see, kes lasi neil hukkuda. Ja kui Te seda ei usu, siis te mitte ei usu, vaid poete religiooni taha peitu. (Lihtsalt märkeks - ma ei ole ei usklik ega ateist, pigem filosoofilise ellusuhtumisega.)“
