Lugejad: nõukaaegsesse restosse mindi lipsuga ja koju tuldi tulevase kaasaga
Delfi küsis ka oma lugejate käest, millisena mäletavad nemad nõukaaegseid restorane, nende menüüsid ja atmosfääri. Toome teienigi valiku sisukamatest arvamusavaldustest.
"Nõukaajal oli Eesti täis suurepäraseid restorane, kus mängis orkester ja teenindus oli väga hea, jootraha eest muidugi. Meenuvad sellised kenad kohad nagu Kännu Kukk, Szolnok, Gloria, Moskva, Vana Toomas, Tuljak, Pirita, Viru, Olümpia, Tallinn jne. Igas alevikus oli oma restoran. Ja kõige olulisem oli see, et iga inimene, sealhulgas ka tudeng, sai endale lubada vähemalt korra nädalas restoranis käimist. Tänapäeval sellist asja enam pole."
"Nõukaajal oli asi selgem - oli restoran, oli kohvik ja olid sööklad. Nüüd on see asi üsna ähmane."
"Tallinnas oli viis ägedat kohta, kus sai käidud - kahes hea toidu pärast ja kolmes lõbutsemas. Head toidud olid Kaukaasias (hmm, meenutus sealsest šaslõkist paneb praegugi suu vett jooksma) ja Euroopas (kalatoidu resto, fantast). Lõbutsemiseks olid aga Kungla, Vana Toomas ja Kännukas. Varietis sai ka käidud, aga erilist pinget ei pakkunud, liiga palju oli väljamaalasi. Tallinnast väljas oli ka üks mõnus koht, Merepiiga..."
"Nõukaajal oli restoranis valge lina laual,igas korralikus restoranis oli orkester ja soe köök töötas 11.00-ni. Viin oli odav ja toit maitsev."
"Tase oli mitu astet kõrgem kui täna. Toidud olid kvaliteetsed ja maitsvad. Mängis naturaalne muusika ja esinesid tugevaimad artistid. Keegi ei kakerdanud õllepurkidega või narkouimas ringi. Inimesed oskasid tantsida. Restorani mindi alati ülikonna ja lipsuga."
"Restoranidel oli tol ajal meeldiv õhkkond, igasugu kaltsakaid sinna sisse ei lastud, kenasti kaetud lauad, korrektsed kelnerid, väga head toidud, elav muusika ja tants ning hinnad kõigile taskukohased (tudengid olid restos püsikliendid). Varieteed olid väga nauditavad. Sellisest muusika ja tantsuga restoranist tunnen puudust. Elav muusika koos tantsuga võiks alata kell 20, nagu vanasti, mitte poolest ööst nagu nüüdsel ajal kombeks."
"Kui orkester mängis seda lugu siis oli plats silmapilkselt rahvast täis. Olid valged laualinad, oli hea söök ja külm viin, oli suminat ja suitsuvinet, oli räuskajaid ja joodikuid. Seljas pidid olema korras riided ja ees lips. Naisi ilma sukkadeta sisse ei lastud, pükste olemasolu ei kontrollitud. Teksades sisenemine oli vöimatu, samuti kampsuniga. Resto oli ikkagi kultuuritempel. Möni kasvaski seal üles. Hinnad olid sellised, et ka vaene sai vahel restot külastada. Nüüd pole ma uuest eesti ajast peale kordagi restos käinud ega üldse väljas söönud, sest pole raha maksta teenindajatele ja käibemaksu röövlitele. Minu resto on sestpeale minu kodus. Head isu!"
"Nõukaajal sai restoranis kõhu õhtusel ajal korralikult ja taskukohaselt täis. Nüüd saad peenes restoranis hingehinna eest kaks kapsaliblet tundmatute garneeringutega, mis kõhtu küll ei täida."
"Miljööd olid väga ilusad, inimesed kenasti riides, lauad kenasti kaetud, kelnerid viisakad. Teenindus oli väga hea! Ja varieteed! Neis sai ka käidud ja alati olid peod väga meeleolukad. Inimesed olid teistsugused, kuidagi sotsiaalsemad. Tantsiti, saadi tuttavaks, nii mônestki restorani tutvusest sugenes pikema-ajaline suhe vôi isegi pere loomine. Ja toidud olid väga head."
