"On selline vanasõna: kohtuotsusega leiba ei osta. See kehtib täiel määral ka täna. Igasuguseid võlanõudeid, mida kohtuotsusega on välja mõistetud, täidavad sissenõudja avalduse alusel kohtutäiturid. Viidatud nõudeid saab täita võlgniku vara arvel. Kui võlgnik saab ametlikult palga mittearestitavas määras, kinnis- ega vallasvara ei oma, siis kehtiv seadus ei võimaldagi reaalselt võlgniku vara rahaks pöörata (vara aresti ja selle müük) ja/või töötasu arestimisega võlanõuet kustutada. Kohtutäituril puudub õigus isikut jälitada, tuvastamaks nt varjatult töölkäimist jms. Sageli lahkutakse teadmata välisriiki elama/töötama, mille kohta kohtutäiturile info ei ole kättesaadav. Seega, kui võlgnikul ei ole arestitavat vara, siis reaalne täitmine jääb paraku tagajärjetuks."

"Riigile on tähtis iga terve ja töövõimeline isik. Isegi summaliselt on arvutatud, kui palju üks inimene riigi jaoks maksab. Siinkohal on mõeldud inimest, kes on korralik, riigitruu ja töötab. Kui nüüd ühel päeval sellisest inimesest tehakse tahtlikul moel invaliid, mis seis jääb: 1. riik on ilma oma kodanikupanust andvast inimesest 2. riik toetab maksurahadest ehk rahva rahadest vigast inimest (inv. pension, sots. toetused jne) 3. Laseb vabaks ja ei nõua kasvõi eluaegset hüvitust neilt, kes korraldasid inimese sandistamise. Seega annab neile ja teistele sarnastele eeskuju, et peksa ja sandista edasi. Reeglina ei anna need vägivallatsejad riigile ka panust töö näol. Seega, riigivalitsejad ei taha ega tunne huvi oma tavakodaniku vastu. Seaduse järgi on inimese tapmine raske kuritegu. Kuid kui võrrelda seda ellujäänu sandistatud inimese ja lähikondlaste edaspidise (võib olla 70 aastat ja enamgi) eluga, siis on see neile kõigile põrgu. Kahju on tekitatud mitte ühele vaid paljudele (pere, lähikondlased). Seega karistatakse kannatanut ja tema lähikondlasi terve nende järgnevate eluaastate jooksul. Kohene kaotusvalu on küll palju suurem, kuid ei jää pikkadeks ja piinarikasteks aastateks ka kannatanule endale. Riik ja teised unustavad. Pätt saab tingimisi või paar aastat vangistust. Võib olla mõistetakse välja mingi sümboolne "valuraha", mis tihti tasumata jääb ja kõik. Pätt on varsti jälle aus mees ja temal savi, mis teistest saab või sai. Riik ei ohja kurjategijaid, on passiivne ja soodustav oma seaduste vastuolulisuse ja nõrkustega. Riik ei kaitse tavainimest, vaid laseb neid ahistada ja vigastada igat liiki paha- ja kurjategijatel. Kui ka enesekaitset võetakse kallaletungina, siis on seadus haige, mitte õige."

"Nende rahaliste hüvitiste ja karistustega peaks tegema nii, et riik, kes need ju ka oma kohtute kaudu määrab, maksab need ise kannatanule välja, ja siis on juba riigi oma mure need süüdlaselt sisse nõuda (nii nagu muide vist selle alimentidevärgiga on). Siis saab ja peab ju riik ise rakendama abinõusid oma rahade võlgnikelt (kes siis nüüd on juba riigivõlgnikud) tagasisaamiseks. Lahenduseks oleks ka võlavanglad. Ei ole kannatanu süü, et teda ründas rotist kurikael, kes maksta ei suuda-taha."

"Siin on selge näide, kuidas meie riigi siseturvalisuse seaduse esindajad käituvad rahva suhtes ükskõikselt. Niisugused võimetud kodanike kaitsjad riigis peaks ümber vaatama, eriti just pädevuse osas. Kõik me teame, et riigi turvalisusel on kaks peamist riigi alustala on riigi kaitsevägi, kus on rahva toetus ja riigis kodanike turvalisuse taga ja seadused, mille aluseks on riigi põhiseadus ja sellest tulenevad seadused. Need kaitsevad riigi kodanike, kui seadust rikutakse. Kui kohus ei võta arvesse riigi turvalisuse hoidmist, siis võiks öelda, et kohus soosib neid inimesi, kes terroriseerivad rahvast ja tavakodanike rahu. Tekib küsimus, mis takistas ja mis takistab kohtul rangemalt välja nõuda kohtuotsuse täitmist. Kas kohus on selle poolt, et riigi turvalisust kodanike suhtes nõrgestada, et seaduserikkujad tunnevad endid turvaliselt?"

"Seda lugu lugeda on masendav ja tõestab veelkord, kui kaugel me oleme õigusriigist, õiglusriigist rääkimata. Kurikaelad peksavad töövõimetuks noore mehe, mille eest kohus määrab neile olematu karistuse ja unustab tekitatud kahju hüvitamise hoopis. Hilisem eraldi kohtuotsus määrab küll kahjutasu, aga pole süsteemi, mis selle ohvrini toimetaks. See ülesanne on delegeeritud jõuetutele kohtutäituritele, kes on võimelised toime tulema ainult seaduskuulekate kurjategijatega. Aga seaduskuulekas kurjategija on haruldus. Kelle huvides selline süsteem on üles ehitatud, eriti nõude 10 aastane aegumine? Vastumeelselt ja pärast pikki vaidlusi korraldati ära elatisraha sissenõudmine. Aga antud juhul on ju tegemist sama asjaga! Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et õigussüsteem (kui seda nii saab nimetada) on majanduskurjategijate huvides koostatud ja nende kontrolli all ning paraku laieneb see ka kriminaalkurjategijaile. Kuidas muidu seletada, et kurjategijate õiguste kaitse on tähtsam kui ohvrite oma."

Kui ka sul on samal teemal isiklik lugu rääkida või sõna sekka öelda, pane see kirja ja saada aadressil rahvahaal@delfi.ee!