Lugejad: eristatud jalakäijate ja jalgratturite teel tuterdavad mõned jalakäijad ikka ratturitel jalus, sageli veel lapsevankriga või kõrvuti käies

 (36)
Lääne-Tallinna ühendatud kergliiklustee Vääna tn-Akadeemia tee lõigu avamine
Lääne-Tallinna ühendatud kergliiklustee Foto: Rauno Volmar

Kergliiklusteel ennast hästi tunda ja mitte ohtlikke olukordi tekitada võib osutuda parajaks katsumuseks. Küsisime lugejatelt, mida nemad ratturitest, jalakäijatest, lastest ja neljajalgsetest ühel rajal sportijatega arvavad. Vastuseid on seinast seina.

"Mida siin küsida veel on?! Loomulikult titemammad, kes lasevad oma imikutel kolmerattalistel ratastel ühest teeservast teise vänderdada, või siis jalutavad kahekesi kõrvuti oma vankritega. Ühesõnaga, mis tahes tegevus, mis noored tibuemmed suudavad oma mõtlematusega korda saata. Palun pange märgid üles, mis keelavad kärude-vankrite-titaratastega kergliiklusteele tulla!"

"Suurim risk on lastega koos vanemad, kes ei oska lastele õpetada ohtu hindama. Rulluiskudega on väga raske saada pidama ootamatult ette sööstnud lapsele. Ja muidugi koerajalutajad. Hämmastab, kuidas oma lemmikute ja teiste inimeste turvalisus ohtu seatakse."

"Kui on eristatud jalakäijate ja jalgratturite rida, siis mõned jalakäijad tuterdavad ikka ratturitel jalus, sageli veel lapsevankriga või kõrvuti käies. Kella pole ka mõtet kõlistada, siis ehmatavad ja võivad just täpselt ratta ette astuda."

"Olen korra rattaga koerast üle sõitnud. Terviserajal jalutas üks härrasmees oma koeraga, kes siblis isekeskis ilma rihmata kusagil teeäärses võsas ringi. Ühel hetkel otsustas ta võsast välja hüpata (justnimelt hüpata). Mul oli mingi paarkümmend km/h vast ikka sees (tee oli allamäge pikk sirge, teel oli vaid see härra ja temast kümmekond meetrit eespool üks isa lapsega), kui koer otse keskjooksu hüppas. Ainuke mida ma suutsin, oli kogu rattaga end õhku vedada. Õnneks koer jäi terveks, kuna ta padavai kiunudes metsa poole putku jooksis, siis kahjuks ei suutnud selgeks teha, kas ja kui palju koer vigastada sai."

Seotud lood:

"Ilusa ilmaga Russalkast Pirita poole. Kes tahab "ebamugavat situatsiooni", proovigu seal paar ringi teha ja situatsioon on garanteeritud. Maarjamäest Pirita poole on seda võimalik "nautida" oluliselt vähem. Enamasti on tegu slaavi eripäraga, nendega pole midagi ette võtta, pigem olen sellega juba harjunud."

"Päris kurb on lugeda jalgratturite hala, et inimesed jalutavad paaridena ja naudivad kevadet. Vähe sellest, osa on pensionärid keppidega, mõnel on koer ka veel kaasas, rääkimata näiteks kahe väikelapsega emast, kellel üks laps kärus ja teine teeb esimesi katseid jalgratturiks saada. Kole lugu küll, kui inimesed on liiga vanad, liiga armunud või lausa lastega, koertest rääkimata. Teie, kes te Pärnus sõidate ringi oma oranžide kostüümidega 3-4 kaupa kõrvuti Niidupargi autoteel, kus kiirus 70, tihe liiklus ja kummaski sõidusuunas 1 rida, palun keerake end maanteega paralleelsele Jaansoni rajale, kus ülejõel oleval lõigul oli vahepeal silt, millel koer punasega maha tõmmatud ja jätke ka Papiniidu ristis autode vahel sõelumine järgi! Olen elus mõndagi näinud, aga nii julmalt ülbeid tegelasi nagu need oranžid ratturid, annab ikka otsida. Neile ei kehti mingid liikluseeskirjad ja nende arust on maailm loodud vaid neile ja nende ratastele, teised vaadaku ise, kuidas saavad. Palun minge oma trekkidele koos oma saateautodega, milles treener julgustab lapsi liikluseeskirju eiravalt maanteel sõitma. Seda juba aastaid."

"See on Keila terviseradadel ka kuum teema + koerad ka. Tuleb perekond, laiutab kogu tee laiuses ja ei saagi aru, et teisi liiklejaid on veel. Koeraomanikud kõnnivad ühes tee ääres, koer 7-8m paela otsas teisel pool, koerad situvad kõik raja ääred täis. Või lastakse koer üldse lahti ja mõned kasvatamata penid üritavad rattureid ehmatada. Minu arvates võiks politsei teha paar üllatusreidi ja inimesi korrale kutsuda."

"Ikka päris palju on neid inimesi, kes teiste kergliiklusteel liiklevate inimestega ei arvesta. Olen ka mina kohanud koeraga jalutajaid, kes on ühes teeääres, aga koer on rihmapidi teises ja siis vaata ise, kuidas ja kuskohast läbi saad. Lapsed on väga ettearvamatud ja võivad väga ootamatuid liigutusi teha - vaatad juba eemalt, et on oma tee poole peal, aga järsku võib hoopis teises suunas liikuda. Siis on seltskond inimesi, kes kõik peavad kõrvuti käima alates mingist suuremast seltskonnast lõpetades lapsevankriga jalutajatega - jällegi tükk tegu, et mööda saada. Jalgratturina üritan maksimaalselt arvestada ja maksimaalse ohutusega mööduda selleks ka hoogu maha võttes aga mõned korra on ikka päris napiks läinud. Aga võib-olla peakski rohkem kella tiristama sellistele tegelastele, kes mõtlevad, et nad patseerivad ihuüksi."

"Eks siin on mitme otsaga asi, kergliiklusteel ei saa keegi sportlasele garanteerida, et 40ga sõita saab. Kui ikka inimestele lähened, saad lisada treeningprogrammi pidurduse ja kiirenduse. Koera omamine pole rohkem haigus kui jalgrattaga sõitmine."

"Kuhu need pered peaks minema, kes tahavad last sõitma õpetada või niisama jalutada? Endal laps tiirutab maja ees ja majade vahel. Rattateele ei julge temaga minnagi, sest kardan, et ta teeb (ilmselt teebki) mõne äkilise pöörde ja jääb mõne tervisesportlase ratta alla. Väga palju on selliseid rattureid, kes täiesti kihutavad rattateel. Sama võib osade rulluisutajate kohta öelda. Profivarustus seljas ning lasevad mitu tükki reas. Jalad käivad ka ühest teeotsast teise. Laps ja hullumeelselt kiire tervisesportlane ei sobi kuidagi kokku. Paljudes kohtades on tegelikult liiklusmärkidega reguleeritud, et ühel teepoolel on jalakäia ja teisel rattagasõitja. Kuid sellest ei saa enamik inimesi üldse aru."

"Kergliiklustee ei ole mõeldudki sportlastele rattakiirendusteks. Kõnniteel ja kergliiklusteel sõites ning ülekäigurajal ja ülekäigukohal sõiduteed (sõites) ületades ei tohi jalgrattur ohustada jalakäijat. (LS § 31 lg 5). Paraku ei peeta sellest reeglist just tihti kinni. Raske on siis ratturil kella anda, et jalakäijast mööduda? Olen ise nii jalakäija kui jalgrattur ja ausalt, jalgratturitele ei kehti kohe mingi reegel eks. Ise jalgrattaga sõites, ei tunne ma end väga ohustatuna, tõesti on olukordi, kui jalakäija ei suvatse kella helistamise peale eest astuda..no astun siis korraks rattalt maha. Olen ka jalakäijast murult mööda sõitnud..no vahet ei ole eks. Kui soovin ennast rattasõidul proovile panna, saan seda teha kuskl linnast väljas."

"Reeglina on kergliiklusteel 2 poolikut, ratta ja jalakäijamärgiga. fakt on see, et ratas ja jalakäija liiguvad erineva kiirusega, selleks ei pea ratast peenestama, et selles veenduda. ise jooksen tartus palju, aga üldiselt inimestega probleeme pole, küll aga koerarajakatega. Kust kurat tean mina, et su koer on "illikuku ja ei puutu"? Tavaliselt võtan preventiivse kaare koertega, mis ühe vanamuti ja ta massiivse saksa hundiga mu kannika säilitas, kui mutt kurat teab millega tegeles ja elukas lõdva rihma otsas oli. vahel laseb üks vanamees kaks rotveileri ja mingi teise eluka segu Tähtvere pargis lahti. Kurjalt pole need neljajalgsed lähenenud, aga jooksevad jalgadesse, et sind uurida. aga kui tekib äkkmõte mind rünnata või mina astun koerale peale? Mõelge ka enne natuke."

"Sõidan pidevalt jalgrattaga. Kui inimesed on teel, siis tulen lihtsalt ratta seljast maha ja lükkan käe kõrval rahulikult jalutades ratta mööda, et keegi viga ei saaks. Kui keegi eest astub, siis tänan seda inimest eraldi. Ma küll ei leia, et mul oleks kuidagi õigustatud loota, et tee on alati puhas ja kõik näevad kõikjale ja mina pean vabalt vurada saama. Jalutajatel on õigus nautida jalutamist."