Lugeja vihastab: väikelaste emad, kust te võtate õiguse mõelda, et ainult teil on kogu aeg hästi palju teha ja lastetud vahivad niisama ringi?!
Viimasel ajal on hakanud kummaline tunduma lastega sõbrannade suhtumine, justkui vaid lastega inimesed saavad olla ajapuuduses. Üks sõbranna on kodus 1-aastase lapsega, vanem laps käib lasteaias. Kui ta oma päevi kirjeldab, kõlab see umbes nii, et hommikul saadab vanema lapse mehega lasteaeda, annab nooremale süüa, käivad jalutamas, mänguväljakul, šoppamas jne. Siis on lapsel uneaeg. Sel ajal ta tegeleb endaga (surfab netis, loeb, teeb käsitööd vms). Õhtul toob mees suurema lapse koju ja siis veedetakse ühiselt aega. Tavaline koduse ema päevakava, eksju. Teine sõbranna käib tööl, laps on 6-aastane. Elab koos ämma ja mehega, kes ka aktiivselt lapsega tegelevad.
Ma käin täiskohaga koolis ja poole kohaga tööl. Hommikuti on kool, peale kooli olen tööl, koju jõuan 8-10 ajal, siis õpin poole ööni. 2x nädalas käin trennis. Eelmisel semestril oli mul 3 kuu jooksul 1 vaba päev, mis ei olnud kooli või tööga sisustatud. See on minu valik ja ma ei ole siiani virisenud. Aga kui need sõbrannad lendavad peale suhtumisega, et kuna mul lapsi pole, peaks olema aega nagu muda, ajab mõnikord kopsu üle maksa küll. Eriti kui nad solvuvad, et ma nende vahvate ettepanekutega kaasa ei taha minna. Näiteks üks sõbranna helistas, kas mul pole aega tema tuttavat ühe projektiga aidata. Ma ütlesin, et mul pole aega ja küsisin, miks ta ise seda tuttavat ei aita (töötame samal erialal). Selgus, et kuna tal on 2 last, siis temal küll ei ole aega. Teine sõbranna tuli paar päeva tagasi lagedale ideega, et tal on suurepärane äriidee, aga kuna tal pole lapse ja töö kõrvalt aega, siis äkki...
Ja keda huvitab, miks ma praegu siin foorumis passin, siis asi on selles, et ma ootan transporti, et koju minna.
