Lugeja: väikepoes jooksutatakse töötaja vigaseks!

 (41)
Valga säästumarket
KauplusFoto: Jassu Hertsmann

Märtsikuus proovisin Tartu linnas kätt väikepoe transporttöölisena. Personali vähesuse tõttu suruti mulle koheselt lisaks mitmeid aeganõudvaid ülesandeid. Loobusin üsna ruttu sellisest lahkest pakkumisest ning valisin töötamiseks mammutpoe. Nüüd saan end rahulikult tunda ning omas tempos kvaliteetset tööd teha!

Väikepoes töötamise aeg kattus kaupluse avamise perioodiga. Uus toidupood alles lükati töösse ning enamik tollaseid prohmakaid oleks saanud avamisagina kraesse kirjutada. Naljakal kombel aga ei ole need mind häirinud prohmakad ka mitme kuu jooksul möödunud. Laos on jätkuvalt absurdselt vähe ruumi nii laia sortimendi kauba jaoks. Sügavkülmikut peavad jagama mitmed osakonnad, kes niigi napi riiuliruumi pärast riidlevad omavahel. Ühe teenindaja õlule surutakse jätkuvalt mitme erineva osakonna haldamist. Kui oma töödega ideaalselt toime ei tule, ootab ees tige vestlus otsese ülemusega.

Siiani on selle väikepoe kaadrivoolavus meeletu. Inimesed tulevad ja lähevad ning mitte miski ei meelita sellise suhtumisega kauplusesse pikemalt kanda kinnitama. Juhtkond annab järjepidevalt mõista, et alluvad rabavad ikka veel liiga vähe. Mitte kuidagi ei taha aga juhtkonda kuuluv naiskolmik endale ja alluvatele tunnistada: „Jah, meil on osa inimesi veel personalist puudu!“ Nii käibki pidev lollitamine ning ajuvaba tagant kiirustamine, et üks töötaja täidaks mitme inimese ülesandeid.

Seotud lood:

Pärast seda kahtlase maiguga sunnitöökogemust tõmbasin kuu aega hinge. Kogusin end ning kraapisin põrandalt üles sinna tambitud enesehinnangu. Olin ju eelmises töökohas saanud tiitliks „kilplane“ ning end iseloomustavaks sõnaks aeglane. Raske oli end uskuma panna: see ei olnud minu probleem, et kaupluses töötajate defitsiit valitses. Minult ja teistelt nõutigi pidevalt rohkem, kui normaalne oleks!

Peagi sain mõtted selgeks ning seadsin enesekindlad sammud suurpoe juhataja juurde. Saabusin kohale etteteatamata, kuid minu õnneks jagus juhatajal kümme minutit CV vastuvõtmiseks ning lühiintervjuuks. Kiire vestluse jooksul kiitis ta minu julgust ning positiivsust. Nägi suurt potentsiaali edasiseks asutusesiseseks karjääriks ning soovis mind juba paari päeva pärast tööl näha.

Olen selles mammutkaupluses oma panust andnud juba tubli kuu aega. Siiani olen end alati veidi süüdi tundnud, et enam nii palju ei raba nagu eelmises kaupluses. Samal ajal näen, kuidas ka teised töötajad võtavad oma tööd rahulikult. Teevad mõnuga ning sellevõrra kvaliteetsemalt. Samal ajal jääb piisavalt aega ka sõbraliku ning meeldiva klienditeeninduse jaoks!