Kõrgkool valmistab inimest ette tudengi poolt valitud erialal, mitte ei lase välja masstoodangut. Jutt sellest, et õppejõud on "samad, kes nõuka ajal" on äärmiselt solvav rahvusvaheliselt tunnustatud inimestele. Pealegi teeb kõrgkool õppejõudude suhtes valiku ning õpetada saavad vaid need, kellel on selleks vastavad võimed ning teadmised. Nimetatud artiklist jääb mulje, et kõnepulti lubatakse valimatult igaüks, kontrollimata inimese tausta või teadmiseid. Tegelikkus on Eestis vastupidine, sest meil leidub heal tasemel spetsialiste ühe inimese kohta rohkem kui suuremates riikides - kuna ligipääs kõrgharidusele on hea, siis on tudeng, kes näitab üles initsiatiivi talle pakutavat kahel käel vastu võtta, väga heades tingimustes.

Igaühega eraldi tegeleda ei jää paraku lihtsalt aega, kui tudengite arv on suur. Ei oska öelda, kas artikli autoril endal olid sedavõrd negatiivsed kogemused, kuid õppida saab tõepoolest igaüks, kes seda soovib. Ülikool ei ole kindlasti gümnaasiumiõppe jätk - see saab Tartu Ülikoolis vähemasti selgeks väga kiiresti, vähemasti esimese semestri lõpuks. Sel hetkel mõistab tudeng ise, kas temas on olemas vaimset tahet kõrgharidus omandada või mitte - keegi ei peagi täiskasvanut poputama või põhikooli kombel järel käima, et "tule paranda ikka oma kolm ära". Iseseisvuse doos võib mõnel inimesel pea hetkeliselt segamini lüüa, kuid sellega harjutakse ära, tehakse vajalikud korrektuurid ja minnakse edasi.

Tuleb meeles pidada, et kõrgkooli astumine ei ole kohustuslik - miskipärast ei mõisteta asjaolu, et õigustega kaasnevad ka kohustused. Sellest tulenevalt kipuvad mõned märkama vaid õiguste osa ning unustama ära, et ülikooli astudes võtab noor inimene endale kohustuse õppetöös osaleda. Ja neil, kes oma kohustuseid tõsiselt võtavad, läheb hästi nii koolis, kõrgkoolis kui ka hiljem juba töötades. Kohatu on rääkida "robotite tootmisest", kui tegelikult lasub võit või kaotus ülikoolist saadud kogemuse näol inimese enda panusel.