Lugeja: vahetasin pasta ühe korraliku hamburgeri vastu!
Aga nüüd olen ma tõsises segaduses. Tundub, et maailm on täis “teadlikke tibinaid”, kes ühehäälselt kisavad, et hamburger ja muud kiirtoidud on kõige kohutavam mürk meie organismile. Ja emad, kes oma lastele seda ostavad, tuleks kõik “seinaäärde saata” kui potentsiaalsed mõrtsukad. Burgeri vastu on alustatud sõda.
Läinud nädalal langetas mõnigi meist pea Mõigu burgeriputka mälestuseks. Täna loen Delfist, et ma olen end tõenäoliselt paarkümmend aastat kohutavalt mürgitanud ja lapse kaasamise eest vääriksin karistust. Kes teab, palju neid elupäevi selle suure hamburgeri ralli tõttu mulle veel jäänud!? Tõsi ta on, et praegu on tervis nagu täitsa korras ja kehakaal ideaalne. Mõistuse kohta ei saa viimast väita, aga ega see rämpstoit nüüd ka seda hullemaks ei saa teha. Üksi ma seda müsteeriumit aga ei lahenda, ehk mõni lugeja aitab!?
Ütlemata peen teadus, toiduaine tehnoloogia, seletab, et jahu on ikka jahu. Pole vahet, kas me kasutame seda saias, kotletis või pastatoodetes. Tõsi, on paremat jahu ja halvemat, isegi tervislikumat on. Aga kuna me täna rahast ei räägi, sest seda meil lihtsalt ei ole, jätame need peenemad ja tervislikumad mängust välja.
Mina sõin nädalavahetusel kiirtoitu. Sõitsime Jägalast läbi ja võtsin ühe lavaši šašlõkiga. Mmm, kui maitsev oli.
Mõni neist hoolsatest pereemadest, kes foorumis minusuguste peale näpuga näitab ja pastat soovitab, tegi siis tõenäoliselt, noh oletame lihtsalt, et Pasta Carbonarat.
Minu toit koosnes järgnevast: lavaš-jahu, sool, vesi, pisut suhkrut ja pärmi. Liha, muide väga maitsev oli. Sinepikaste, sibul, lehtsalat, tomat, marineeritud kurk. Majoneesikaste-õli, muna, äädikas, sool, suhkur.
Korraliku emme toit koosneb: pasta ehk jahu. Peekon, loodame, et taine, aga suitsutatud toode, seega saab miinuspunkti. Sibul. Köögikoor, loodame, et väherasvane. Muna.
Ja nüüd siis võrdlus. Jahu vohmisime ühepalju. Mina sõin kindlasti värskeid aedvilju, ma ei tea, kas see pere ka!? Minu toidus on rohkem suhkrut. Nende omas aga kõvasti rohkem rasva. Mõni ütleks, et ma ei saanud muna, aga sain ikka küll, seepärast ma muide alati eelistan võileibu majoneesiga teha.
Järeldus: täiuslik polnud kumbki toit, maitseelamus on vaieldav. Mina näiteks vihkan pastatooteid.
Asjad on elus tihti suhtelised. Rämpstoit, kiirtoit ei vääri alati oma nime. Probleem pole toidus, vaid tegijas. Mitte mida, vaid kuidas tehakse. Kui kasutada fritüüris liisunud õli, muutub ka imekasulik kanafilee mürgiks. Aga tänapäeval on selline tegevus pea võimatu. Kliendi on nina on nii koolitatud, et tunneb kaugelt läppand õli lõhna ja siis on tervisekaitse kukil. Milline asutus sellist jama endale kaela ise telliks!?
Ja piiri ei pea inimene pidama vaid söömisega. Tihti oleks kasulikum seda teha igasuguste “uuendustega” kaasa jooksmisel. Muidu võid vanuigi avastada, et pagan küll, need hamburgerid oleks ikka paremini mõjunud, kui toores porgand, mahl ja vatitups.
Inimesel pidavat siiski enamasti olema piisavalt mõistust, et teada, mida tal kasulik süüa oleks. Tõsi, teadmine, et mis talle maitseks, kaalub enamasti mõistuse üles. Kui nüüd keegi veel viitsib edasi lugeda, kirjeldan, kui oluline on see, kuidas, mitte millest süüa teha.
Päikeselised munanuudlid. Korjasin kapist kokku kõik jäägid, peotäis spagette, teine riisinuudleid ja pakk kiirnuudleid. Kuna spagetid polnud enam esimeses nooruses, keetsin need nii, et lisasin vette puljongipulbrit. See loomulikult on üks paha, paha asi, seega ärge kodus järgi tehke.
Riivisin paar porgandit, praadisin, lisasin kõvasti sibulat ja küüslauku. Keerasin pasta selle kuldkollase massi otsa. Ilus oli, tõesti nagu päike. Kapis oli üks grillvorst. Lõikasin selle sajaks tükiks, nii on tõenäosus, et üks ikka hamba alla satub, suurem. Pisut pitsamaitseainet ja laps tuli uurima, et mis täna süüa saab.
Kõige lõpuks kolm muna kogu selle kupatuse peale ja valmis ta oligi. Sõin minagi, aga endiselt arvan, et igasugu makaronid pole ikka õige toit!
