Lugeja: vaesel pole raha, et perearstile "töövõime" alandamise eest maksta

 (47)
Vao väljasaatmiskeskuses on vaikne
Foto on illustratiivneFoto: Andres Putting

Lugesin hiljuti, kuidas uurimise alla on sattunud Jõgevamaa arstid, keda kahtlustatakse töövõimetuse määramise eest altkäemaksu võtmises. Ma ei usu, et nad altkäemaksu võtsid. Olgu hindamise õigsusega, kuidas on, neil, kellel pensioni tõeliselt vaja on, polegi raha, et altkäemaksu maksta.

Kui mõni arst näiteks muutiski töövõimet või töövõimetust mõne protsendi võrra, siis usun, et ta tegi seda pigem kaastundest, mitte saamahimust. Sõltus ju varem töövõimetuspensioni määr töövõimetusprotsendist. Teatud protsendi puhul ei saanud inimene sentigi toetust, ometi ei tohtinud ta kõiki töökohti vastu võtta, sest ta lihtsalt ei saaks kõigega hakkama.

Kui nüüd natukene seda määra tõsta, sai ta veidigi söögiraha ja säilis tervisekindlustus, et oma ihuhädadega vajadusel haiglasse ravile minna. Töötuna kaob mõne aja pärast ravikindlustus ja inimene võib kasvõi ära surra, kroonilisi haiguseid ei ravi tal keegi. Seetõttu arvan, et perearstid üle kogu Eesti, kes ongi natukene töövõimetusmäärale kaasa aidanud, tegid seda kaastundest. Kas ei peaks arsti kohus olema inimesi aidata? Võib-olla lootsid arstid, et kui ravikindlustus säilib, saab inimene end ravida ja on lisaaega, leidmaks sobivat töökohta.

Probleemi tuum peitub Eesti üldises olukorras, mitte perearstide eetikas. Maapiirkondades on vähem töökohti, veel vähem osalise töövõimega inimestele sobivaid töökohti. Kui nüüd paljud töövõimetuspensionist ilma jäävad, sest uue korra alusel otsustatakse, et nad pole enam piisavalt töövõimetud, et sentigi saada, siis satuvad nad vaesuse igavesse ringi.

Seotud lood:

Kui elada külas ja olla töötu, pole millegi eest autot üleval pidada, et võimalikku töökohta sõita. Raha pole ka bussipiletite jaoks. Kõigil pole toetavaid sugulasi. Ja milline jõukam sugulane ikka tahaks vaesemat sugulast ajutiselt aidata, eestlased pole kollektivistid, igaüks hoolitseb enda eest. Mida peab vaene osaliselt töövõimetu hing tegema?

Hakkab jooma ja satub veel sügavamasse ringi, kuhu võib lisanduda ka depressioon ja muud hingehädad. Töövõimereformiga astuti sügavalt ämbrisse. Paberil tundub kõik hea, aga ei arvestatud Eesti tegeliku olukorraga. Meie majandus on alles varakapitalistlikus olekus, ettevõtete kasumeid varjatakse, palka makstakse nii vähe, kui võimalik, kõik on maha müüdud jne. Kõigile ei jätku töökohti! Ka terved inimesed pingutavad elu eest, et töökohta säilitada, loevad sente, et jätkuks elementaarseteks kulutusteks raha. Mida me ootame veel puuetega inimestelt? Kas tõesti oodatakse, et nad seal maapoe taga alkosurma sureks, nii et kaoks "kahjur, kes riigile sisse ei too?"

Lahendus. Ega poliitikud saa kõike lahendada. Eestis oleks vaja rohkem ettevõtlikke inimesi, kes leiaksid mingi niši, mida väljapoole eksportida. Siis oleks vaja mitmesse ettevõttesse rohkem tööjõudu, keda saaks välja õpetada ja inimväärset palka maksta. Nii saaksid osaliselt rakendust ka töövõimetud, sest iga inimest on võimalik millekski välja koolitada, tuleb vaid leida see miski. Ettevõtlikud inimesed, kasutage oma ajuvara ja looge lootustandvaid ettevõtteid, ainult nii on meil võimalus siin riigis midagi muuta! Vastasel korral on kümnendik elanikkonnast nii töövõimetu, et surebki kurvastusse ja nälga.