Kõigile teistele maal elavatele inimestele muutub aga rongisõit luksuseks. Rikkamad sõidavad niikuinii autoga. Kallidus on suur probleem väga paljude jaoks, kuid kahjuks mitte ainus.

Naftahais ja lühike vaateväli

Võimalik, et see on ainult alguse asi, kuid uhiuued rongid haisevad, mis võib südame pahaks ajada. Mis aga on kindlasti püsiv, on väike vaateväli.

Rongi eelis busside ja autode ees on olnud siiani avarus. Uus rong neist kahjuks ei eristu ja seal võib samamoodi süda pahaks minna.

Vahekäigupoolsel istmel istudes ei ole mingit vaatevälja ei enda ette, kus on eespoolse istme seljatugi, ega ka aknast välja. Päris klaustrofoobiline.

Pole ruumi asjadele

On räägitud sellest, et istekohti on vähe ja kohati peab seisma püsti, kuid ka istekohtade olemasolul on ruumi vähe. Asju ei ole kuhugi panna, ainult üles, mis lühikese sõidu puhul on tarbetu: upita need üles ja paari peatuse järel tari alla. Väga palju asju üles ära ei mahu ka ning suurt kohvrit pole üldse kuhugi panna, sest pakiruumi nagu lennukis rongil ju pole.

Vanades rongides ma üldse vältisin asjade ülespanekut, sest kartsin neid sinna unustada. Ükskord sõitiski mu kitarr näiteks Raplasse, kui ise läksin Kohilas maha. Minu probleem muidugi, aga kuhu ma uues rongis kitarri üldse paneksin?

Jalgratta ülesriputamine on uues rongis ebamugavam ja võtab ära mitu istekohta.

Uus rong ei ole päris rong

Ja lõpuks, kuid tegelikult ehk isegi kõige olulisemana tuleb märkida, et uute rongide tulekuga on rongid kui sellised minevik.

Krokodill Gena lauluke enam uute rongidega kokku ei sobi, rongisõit ei tekita enam sama tunnet kui vanasti.

Ajad muutuvad ja puha, kuid ilmselt tunneb nii mõnigi inimene, et temalt on midagi ära võetud, mida enam tagasi ei saa.

Mida me sellest kõigest juurde saame, kes seda teab. Minul on igatahes kerge leinatunne selle kõigega seoses.